Albrecht Karu

Albrecht Karu (saksa keeles Albrecht der Bär; u. 1100 – 18. november 1170), ka Albrecht Ballenstedtist, oli esimene Brandenburgi markkrahv (Albrecht I von Brandenburg) aastast 1157 kuni oma surmani, ning oli lühikest aega aastast 1138 kuni aastani 1142 Saksimaa hertsog.

Albrechti mälestusmärk Spandau tsitadellis.

Elu

Albrecht oli Ballenstedti krahvi Otto ja Saksimaa hertsogi Magnus Billungi tütre Eilika ainus poeg. Ta päris aastal 1123 oma isa väärtuslikud valdused Saksimaa põhjaosas ning tema ema surmaga aastal 1142 sai ta poole Billungite maadest. Albrecht oli Saksi hertsogi Lothar I ustav vasall, kellelt ta umbes aastal 1123 sai Lausitzi markkrahvkonna idas; pärast Lothari saamist Sakslaste kuningaks osales ta aastal 1126 kuninga hukatuslikul retkel Böömimaale, kus ta koges lühiajalist vangistust.

Albrechti raskused Saksimaal tulenesid tema soovist laiendada seal oma päritud valdusi. Pärast tema sugulase, väikese Elbeäärse piirkonna, mida kutsuti Saksi Nordmargiks, markkrahvi Heinrich II surma aastal 1128 ründas Albrecht, pettununa, et ei saanud seda lääni endale, pärijat Udot ja jäeti seepärast Lothari poolt Lausitzist ilma. Sellest hoolimata läks ta aastal 1132 kuninga saatjaskonnas Itaaliasse ja tema teeneid seal premeeriti aastal 1134 Nordmarki läänistamisega, mis oli jälle kord ilma valitsejata.

Kui Albrecht oli end Nordmarkis kindlalt kehtestanud, jäid tema ahned silmad pidama ka hõredalt asustatud maadele põhjas ja idas. Kolm aastat vallutas ta maad retkedes vendi slaavlaste vastu, kes paganatena uskusid ausat mängu ja kelle kristlusesse sundimine oli Vendi ristisõja, millest Albrecht aastal 1147 osa võttis, eesmärk; diplomaatilised meetmed olid palju edukamad ja viimase Brandenburgi vendi (hevelli) vürsti Pribislaviga tehtud kokkuleppega tagas Albrecht selle piirkonna endale, kui vürst aastal 1150 suri. Võttes tiitli "Brandenburgi markkrahv", surus ta peale "ristisõja" vendide vastu, laiendas oma marki, julgustas sakslaste rännet, rajas oma kaitsealuseid piiskopkondi ja sai niiviisi aastal 1157 Brandenburgi markkrahvkonna asutajaks, mida tema pärijad — Askania dünastia — hoidsid kuni liini väljasuremiseni aastal 1320.

Albrecht Karu pitsat.

Aastal 1137 võttis Hohenstaufenist Sakslaste kuningas Konrad III Albrechti nõbult ja vaenlaselt Heinrich Uhkelt ära tema Saksi hertsogkonna, mis anti Albrechtile. Pärast algset edu oma kavatsustes valdus üle võtta, aeti Albrecht Heinrichi poolt Saksimaalt välja ja samuti ka tema Nordmarkist ning ta oli sunnitud varjuma Lõuna-Saksamaal. Kui aastal 1142 tehti Heinrichiga rahu, loobus Albrecht Saksi hertsogkonnast ning sai tagasi Weimari ja Orlamünde krahvkonnad. Sel ajal oli võimalik, et Albrechtist tehti keisririigi pea-kammerhärra, amet, mis hiljem andis Brandenburgi markkrahvidele kuurvürsti õigused.

Aastal 1158 katkes tüli Heinrichi poja Saksimaa hertsogi Heinrich Lõviga palverännaku tõttu Pühale maale. Aastal 1162 oli Albrecht koos keiser Friedrich I Barbarossaga Itaalias, kus ta näitas ennast tormijooksul Milanole.

Aastal 1164 ühines Albrecht Heinrich Lõvi vastaste vürstide liiduga ja rahu tehti aastal 1169, kui Albrecht jagas oma valdused kuue poja vahel. Ta suri 13. novembril 1170 arvatavasti Stendalis ja maeti Ballenstedtis.

Albrechti mälestusmärgi jalam Spandau tsitadellis.

Perekond ja lapsed

Albrecht abiellus aastal 1124 Sophie von Winzenburgiga (suri 25. märtsil 1160) ning nad said järgnevad lapsed:

1. Otto (1126/1128 – 7. märts 1184)
2. Hermann (suri aastal 1176)
3. Siegfried (suri 24. oktoobril 1184)
4. Heinrich (suri aastal 1185)
5. Albrecht (suri pärast 6. detsembrit 1172)
6. Dietrich (suri pärast 5. septembrit 1183)
7. Bernhard (1140 – 9. veebruar 1212)
8. Hedwig (suri aastal 1203)
9. tütar
10. Adelheid (suri aastal 1162)
11. Gertrud
12. Sybille (suri umbes aastal 1170)
13. Eilika