Duell: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub
25. rida:
Viimane duellil hukkunud Tartu üliõpilane oli [[Friedrich Walter]] (suri 20. veebruaril 1933).
 
Auvahekordade lahendamine kahevõitluse teel oli väheste eranditega kombeks ainult üliõpilas- ja ohvitserkonnas[[ohvitser]]konnas. Kahevõitlus ei olnud sunduslik, kuid isik, kes oli kord osalenud kahevõitluses, ei saanud end hiljem antiduellandiks nimetada.
 
Kahevõitlusele eelnes tavaline auvahekorra lahendamise menetlus [[Aukohus|aukohtus]].
 
Kahevõitlus võis toimuda peamiselt mõõkade[[mõõk]]ade (rapiiride) või harva ka püstolitega[[püstol]]itega (eriliste eestlaetavate duellipüstolitega). Relvad valis solvatu (väljakutsuja).
 
Kahevõitlus tuli pidada võimalikult kiiresti, kui ei olnud mõjuvaid põhjusi selle edasilükkamiseks. Sõja ajal lükati duellid edasi kuni rahutegemiseni.
 
Vastaste volinike, sekundantide[[sekundant]]ide, kohuseks oli teha kõik, et konflikt lahendada rahumeelselt; kui see ei olnud võimalik, tuli määrata võitlustingimused. Kokku ei tohtinud leppida võitlust elule ja surmale, vaid ainult võitlusvõimetuseni. Kui võitlustingimusi pole kindlaks märatud ja võitlus toimus ilma sekundantide juuresolekuta, ei olnud see avaliku arvamuse ega seaduse silmis kahevõitlus.
 
Kõige kahevõitlusel toimuva eest vastutasid sekundandid. Korra vastu eksinud sekundanti võis asendada. Kui duellil rikuti võitlusreegleid, üks pool sai mõõgavõitlusel haavata, kaotas relva või kukkus maha, pidid sekundandid, kasvõi oma elu kaalule pannes, võitluse silmapilkselt katkestama.
 
Sekundandid ja kõik teised asjaosalised pidid oma ausõnaga kahevõitlusest vaikima. Ainult [[Kohus|kohtu]] ees tuli tunnistada täit tõtt.
 
Kahevõitlusega, sõltumata selle tulemusest, loeti konflikt likvideerituks ja vastased kohtlesid teineteist endiselt, nagu poleks midagi juhtunud.