Satelliittelevisioon: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
11. rida:
Tavalisel sidesatelliidil on kuni 32 [[transponder]]it K<sub>u</sub>-lainealale ja kuni 24 [[transponder]]it C-lainealale. Igal [[transponder]]i sagedusriba laius on 27 MHz kuni 50 MHz. Häirete vältimiseks peab iga geostatsionaarne C-laineala edastav tehiskaaslane olema paigutatud 2 kraadise vahega kõrvalasuvast satelliidist. K<sub>u</sub>-laineala puhul võib paigutus olla 1 kraadise vahega. Paigutustiheduse teoreetiliseks ülempiiriks maailma geostatsionaarsel orbiidil kokku on 360/2 = 180 C-laineala tehiskaaslast ja 360/1 = 360 K<sub>u</sub>-laineala tehiskaaslast. Praktikas ei õnnestu ringhäälingu tehiskaaslasi geostatsionaarsele orbiidile maksimaalse tihedusega paigutada olemasolevate tehiskaaslaste asukoha ja selle või muutmise ja hoidmise võimaluste piiratuse tõttu, samuti geograafilistel põhjustel.
==
[[Pilt:Geostationaryjava3Dsideview.gif|pisi|left|Sünkroonsel orbiidil tehiskaaslane.]]
[[Pilt:Geostat.gif|pisi|Geostatsionaarse orbiidi korral on roheline (sidesatelliit) ja pruun punkt (vastuvõtja) Maa keskpunktiga alati ühel joonel.]]
C-laineala vastuvõttu mõjutavad selle madala sageduse tõttu maapealsed häired, samas kui K<sub>u</sub>-laineala vastuvõtt on mõjutatud vihmast (vihmapiisad on mikrolainete suurepärased neelajad sellel sagedusel<!--aga lumehelbeke?-->). K<sub>u</sub>-laineala signaal on veelgi rohkem mõjutatud jääkristallidest äikesepilvedes. Eesti oludes nõrgendab signaali oluliselt lumesadu. Eriti tugevalt mõjutab vastuvõttu antenni vastuvõtupeadele kogunev lumi.
Lisaks sellele on kaks korda aastas hetkeline katkestus, kui päikesekiired on täpselt geostatsionaarse tehiskaasalase taga millele vastuvõtuantenn on suunatud. See toimub 2 korda aastas kevadeti ja sügiseti keskpäeval kuni kahe nädalase perioodi joosul ja sellest on mõjutatud nii C-laineala kui ka K<sub>u</sub> laineala vastuvõtt. Vastuvõtt katkeb päikeselt tulevate samasageduslike mikrolainete segava mõju tõttu.
| |||