Erinevus lehekülje "Tabelinus" redaktsioonide vahel

Eemaldatud 2 baiti ,  8 aasta eest
P
Henrik esitet nõnda, nagu ta esineb kroonika eestikeelses tõlkes, v.a jumalasulane asendet preestriga, mis aga olemas "j-sulasele" lisatud märkuses
P (Miks mitte Henricus Lettorum minister de Ymera vaid hoopis preester Hendrik? Äkki paneks hoopis papp Hendrik?)
P (Henrik esitet nõnda, nagu ta esineb kroonika eestikeelses tõlkes, v.a jumalasulane asendet preestriga, mis aga olemas "j-sulasele" lisatud märkuses)
Tabelinus valitses [[Läti Henrik]]u järgi Pudiviru (''Pudyviru'', tõenäoliselt tähendas see Väike-Viru)<ref>Heinrici Chronicon Livoniae (HCL), 1982, lk 199.</ref> kihelkonnas, kuid sellist pole hilisemast ajast enam teada. Siin võis olla tegu Lemmu muinaskihelkonna pooliseseseisva lõunaosaga.<ref>HCL, lk 199.</ref> Krooniku väitel oli temale alluvas kihelkonnas 14 küla: "...''ristiti nad kõik neljateistkümnest külast koos Tabeliniga, nende vanemaga''".<ref>HCL, lk 213.</ref>
 
Tabelinus äratab huvi selle poolest, et Henriku teadaannete kohaselt oli ta sakslaste sissetungi ajal Virumaale (aastal [[1219]]) juba ristitud. Seda olevat teinud [[Ojamaa]]l saksa preestrid (Henrikul ''meie omad'')<ref>HCL, lk 199.</ref>, kuid pole teada, mis ajal see täpselt võis toimuda. Samuti võis olla Tabelinusel isiklik kontakt kroonikakirjutajaga. Piiskop Albert saatis Soomest pärit [[Petrus Kaikewalde]] ja HenricusÜmera Lettorumlätlaste ministerpreestri de YmeraHenriku (Läti Henriku) Eestimaale. "''Ja neid võtsid vastu virulased esimesest kihelkonnast, mida kutsutakse Pudyviru ... koos Tabeliniga, nende vanemaga, kelle taanlased poosid hiljem üles, sellepärast et ta oli võtnud riialaste ristimise ja andnud oma poja sõjateenistuse vendadele pantvangiks''."<ref>HCL, lk 213.</ref>
 
Tabelinust on ilukirjanduslikult kujutanud [[Ain Kalmus]] oma romaanitriloogias ''Jumalad lahkuvad maalt'', ''Toone tuuled üle maa'' ja ''Koju enne õhtut''. [[Endel Nirk]] on kirjutanud dramaatilise lugulaulu viies jaos "Tabelinus" (Tallinn 1990, Loomingu Raamatukogu nr 47).