Erinevus lehekülje "Korsika" redaktsioonide vahel

Eemaldatud 1 bait ,  8 aasta eest
resümee puudub
P (r2.7.1) (Robot: lisatud dsb:Korsika)
Korsiklased valitsesid küll sisemaal, kuid rannikualad ja sadamalinnad olid Prantsuse vägede poolt okupeeritud. [[1768]]. aasta [[15. mai]]l kirjutasid [[Genova Vabariik]] ja Prantsusmaa Versaille’s alla lepingule, millega Genova loobus võlgade katteks oma õigustest Korsikale ning nõustus maksma kümne aasta jooksul igal aastal 200 000 liiri. Korsiklased kuulutasid Prantsusmaale sõja. 1768. aasta 6. oktoobril said Prantsuse väed korsiklastelt lüüa, pärast mida saatis [[Louis XV]] Korsikale 30 000 sõdurit. Otsustav lahing toimus 1769. a [[8. mai]]l [[Ponte Nuovo]]s, milles Paoli juhitud korsiklased said lüüa ning Korsikal kehtestati Prantsusmaa võim. Vallutatud Korsika säilitas Prantsusmaa koosseisus teatud iseseisvuse.
 
Pärast [[Suur Prantsuse revolutsioon|Prantsusmaa revolutsioon]]i algas kuulsaima korsiklase [[Napoleon|Napoleone di Buonaparte]] väejuhikarjäär ning pärast Napoleoni võimuletõusu määrati Korsika komissariks Napoleoni vanem vend Joseph. Kuid korsiklased ja Paoli kasutasid tekkinud segaduste olukorda Prantsusmaal ja palusid abi Inglismaalt, mis aga tähendas otsest vastasseisu revolutsioonilise Pariisiga, kes oli sõjas Suurbritanniaga. Suurbritannia saatis kapten [[Horatio Nelson]]i juhtimisel laevastiku Korsika vetesse ning [[1794]]. aastal vallutati [[Bastia]], kusjuures Nelson sai lahingutegevuse käigus haavata ja jäi ühest silmast peaaegu pimedaks. [[10. juuni]]l 1794 kutsuti [[Corte]]s kokku ülemkogu ning Korsika kuulutas end Prantsusmaast sõltumatuks, kaheksa päeva hiljem teatati Anglo-Korsika liidust Inglise kuninga alluvuses. Kuid pärast Suurbritannia laevastiku ja Nelsoni lahkumist Korsikalt, kuulutas Napoleon 1796. aastal Korsika Prantsusmaale tagastatuks. Kehtestati sõjaline diktatuur, relvakandmine keelustati ja anglo-korsika komitee saadeti laiali. Korsika jäi Prantsusmaa valdusse ka pärast revolutsiooni ja Napoleoni kukutamist.
 
Põhiliselt tegeldi Korsikal põllumajandusega: karjakasvatus laienes, rajati viinamarja- ja oliiviistandusi. Maaharimise intensiivistamist raskendas maa ühisomand, kuid püüd seda [[juulimonarhia]] ajal (1830-1847) muuta pingestas ühiskondlikke suhteid. Korsika jäi mandri-Prantsusmaaga võrreldes mahajäänuks. [[20. sajand]]i algul, kui kogu Prantsusmaa majandus edenes tõusujoones, jäi Korsika endiselt vaeseks ja mahajäänud piirkonnaks. Noored Korsika mehed nägid armees võimalust raha teenida ning läksid massiliselt sõjaväeteenistusse. Sõjaväeline karjäär jäi populaarseks ka pärast Esimest maailmasõda: 1934. aastal oli 22% Prantsuse armee sõduritest korsiklased.
[[Teine maailmasõda|Teise maailmasõja]] ajal toimunud itaallaste dessant Korsikale novembris 1942 läks rahumeelselt, kohapeal vastupanu ei kohatud ega värvatud ka kohalikke Itaalia armeesse, kuid [[Vastupanuliikumine]] levis ka Korsikale ning see oli esimene [[departemang]], mis itaalia vägedest vabastati.
 
Korsikal arenesid uuesti püüded iseseivuse taastamiseks pärast [[Alžeeria]] iseseisvumist [[1962]]. aastal, kui Korsikale rändas üle 17 000 Alžeeria prantslast, kellele anti sooduskorras maad, enamasti kohalike arvelarvelt, miskuna onmaa agaon Korsikal endiselt ühisomandis.
 
1975. aasta 21. augustil toimus Alérias, toimus vastuhakk Prantsuse keskvõimule, kui iseseisvuslaste organisatsiooni [[Action Régionaliste Corse]] seitse liiget eesotsas [[Edmond Simeon]]iga rahumeelselt hõivasid Alžeeria prantslase veiniistanduse.[ Veiniistanduse hõivatutehõivanute vastu korraldati sõjaline operatsioon - seitsme iseseisvuslase vastu saadeti kaheksa [[helikopter]]it, neli [[soomusauto]]t ja 1250 sõjaväelast. Operatsiooni tuklemuseltulemusel hukkus kaks sõdutitsõdurit ning hõivajad vangistati ning mõisteti vangistusse. Aktsiooni tagajärjel iseseisvusliikumine hoogustus, aga ka lõhenes: ühel pool seisid [[radikaalid]], kes nõudsid täit iseseisvust ja kasutasid vägivalda ([[FLNC]], "[[Fronte di liberazione Naziunale di a Corsica]]", teisel pool [[autonoomia]] pooldajad, kes nägid Korsika tulevikku Prantsusmaa koosseisus.
 
Iseseivusliikumise aktiivsuste tõttu saavutati Pariisilt järeleandmisi: [[1981]]. aastal avati taasavati [[Cortes ülikool]], [[1982]]. aastal aga valiti kohalik võimuorgan [[Assemblée de Corse]]. Prantsusmaa kesvõimu ja korsiklaste suhted pingestusid taas, kui [[6. veebruar]]il [[1998]]. aastal tapeti Ajaccios Korsika [[prefekt]] [[Claude Erignac]].
Anonüümne kasutaja