|
Juunis ülendati Rebane [[major]]iks.
Pärast lahingulist rakendust Novgorodist põhja pool asuva Hutõni kloostri lähikonnas viidi Rebase pataljon NovgorodNovgorodi-TshudovoTšudovo maantee ääres asuva Podberezje küla kõrgusel oleva punaste sillapea vastu ja Volhovi ülemjooksu nurkpositsioonile. Sillapea oli püsinud Volhovi koti lahingutest peale, venelasi ei saadud kuidagi üle Volhovi tagasi lüüa ja sillapea oli aasta jooksul koguni laienenud. Sillapea neutraliseerimiseks pidid sakslased selle vastu asetama [[19. Läti Relva-SS Vabatahtlike Diviis]]i. Pika lõigu mehitamine tekitas pataljonile raskusi. Rinnet markeerisid hõredalt paigutatud laskurpesad. Tihti hiilisid punaste piilkonnad eestlaste vahelt läbi, mida soodustas ka jõeäärne suletud maastik ja kõrge rohi. Nii tuli ette ka väiksemaid lähivõitlusi. Sügisel muutus olukord eriti pingerikkaks. Sügisene vihm muutis Volhovi-äärse ligipääsmatuks, kaevikud muutusid kraavideks ja ulualused kaevudeks. Olukord polnud parem ka Soodeni pataljoni lõigus, mis asus Rebase pataljonist vasakul. Hilissügisel vahetati pataljon välja. Esimest korda kuulsid eestlased seal sakslaste uue relva [[MG42]] (''elektrikuulipilduja'') tööd.
[[9. november|9. novembril]] [[1943]] autasustati Rebast [[Raudrist]]i I1. klassiga.
14. jaanuari hommikul 1944 murdis marssal [[Kirill Meretskov|Meretskovi]] armee end välja Volhovi sillapeast, samast lõigust, kus mõne kuu eest oli asunud 658. ja 659. pataljon. Teine Punaarmee kiil tungis üle Ilmjärve kaela Vana-Rakoma küla kohal, raskuspunktiga 659. pataljoni lõigus, ülesandega mööduda Novgorodist põhjast ja lõunast ning see kotti tõmmata ja hävitada.
Suurrünnaku eel oli major Rebane Novgorodist põhja pool Volhovi jõe idakaldal.
Need positsioonid olid ainult hingetõmbeks. Kaks pataljoni jätkasid varsti taganemist läände. Eesti Pataljon 659 aitas Rebase pataljonil ja Alfons Rebase energilise organiseerimistöö tulemusel rinnet konsolideerida ühe pidama jäänud Saksa pataljoniga. See oli 58. Jäägerrügemendist (Tammelehe embleemiga), hea varustusega ja eeskujuliku võitlusmoraaliga.
Mööda Luuga maanteed edasi läände liikudes said 658. ja 659. pataljon käsu VashkovoVaškovo külla jäämiseks.
22. jaanuaril peeti siinseal tõrjelahing Meretskovi armee ettetunginud laskurdiviisiga. VashkovosVaškovos ja selle lähikonnas oli sakslastest veel ainult paar suurtükipatareid. Nii üksi polnud eestlased [[Idarinne|Idarindel]] veel kunagi olnud. Venelased lähenesid külale lagedat välja mööda. Kõik väljad olid venelasi täis. Nende kahurvägi tulistas külla, kuid jalaväelaste tulel ei olnud veel tappeulatust. Eestlased, hõredalt paigutatult, ootasid, sõrmed päästikul. Saksa kahurvägi tulistas seekord hästi ning granaadid lõhkesid venelaste keskel. Punaarmeelasi oli nii tihedalt, et iga mürsk tekitas neile kaotusi.
Viimaks ei pidanud venelaste närvid enam vastu, nad kargasid püsti ja lähenesid joostes, kuid ei tulistanud ega karjunud „hurraa!“ Nüüd avasid eestlased tule. See oli tihe ja maruline ning esimesed venelaste ahelikud vajusid, kuid järgmised tulid peale. Saksa müüsrid tulistasid otse eestlaste ette ja venelaste sekka. Nüüd tulistasid venelased püstolkuulipildujatest ja tagumised ahelikud ronisid üle esimeste laibahunnikute ning langesid jälle. Olid ainult mürskude raksatused, tulistamise ragin ja venelaste hele kiljumine.
Siis jäi väljadel vaikseks – pealetungivaid venelasi enam ei olnud. Eestlastel langenuid ei olnud, kahe pataljoni peale kokku saadi autotäis haavatuid. Saadi 14 vangi, kes ülekuulamisel kinnitasid, et VashkovotVaškovot käsutati ründama üks 3000-meheline diviis. VashkovosseVaškovosse jäi maha üle 3000 langenu.
Selle löögi tulemusena kaotas Punaarmee löögihoo. Enne venelaste uut rünnakuüritust tekkinud lühikest pausi kasutasid sakslased Novgorodi rindelt taandumiseks. Et VashkovoVaškovo juures suudeti Punaarmee kinni pidada, siis pääsesid ka 5. ja 18. armee peajõud Leningradi ja Volhovi rinnetelt ja võisid end kiskuda lahti jälitavast Punaarmeest ning valguda Pihkva suunas.
Major Rebane sai selle lahingu eest esimese eestlasena Raudristi Rüütliristi.
Pärast VashkovoVaškovo lahingut jõudis armeekorpuse staapi kuuldus, nagu oleks üks 659. pataljoni kompaniidest jooksnud rindelt minema. Üks Saksa kapten armeekorpuse staabist saadeti seda kuuldust ja lugu selgitama. See veendus kohapeal, et kuuldustel puudus alus. 5. kompanii leitnant A. Nuude juhtimisel oli VashkovoVaškovo lahingu ajal määratud pataljoni reservi ja viibis kogu aeg külas. Kuna lahing võttis eestlastele soodsa pöörde, ei olnud 5. kompanii rakendamiseks vajadust. Soodeni ja Rebase selgitusil oli see tulemus, et Sooden'iSoodeni pataljon vabanes ebameeldivast ja igasse toimingusse segavast Saksa sideohvitserist.
Peatselt möödusid Punaarmee tankid kahelt poolt VashkovostVaškovost. Eestlased olid viimased, kes sealt lahkusid. Rebase ja Soodeni mehed laaditi autodele. Siin-seal peatadespeatudes olid neil kogu aeg vene tankid kannul.
658. ja 659. pataljon pidasid Punaarmeega edaspidi tõrjelahinguid 1. veebruarist 7. veebruarini Batetskajas, LeningradLeningradi-Dno raudtee sõlmjaama lähedal ning olid aeg-ajalt sakslasi abistamas.
Pärast TorchinovostTortšinovost lahkumist muutus taganemine „normaalseks“. Meestele jäi aega positsioone valida ja ette valmistada. Punastele üksustele seati üles lõkse ja vahel tõmmati ka kotti. Sellistel puhkudel olid Punaarmee kaotused väga suured. Algul taganeti LuugaLuga suunas, kuid kui Punaarmee selle suuna läbi lõikas, määrati uueks taandumise suunaks Dno-Porhov. Järgnev taandumine oli kohati väga pingerikas – öösel jalamarss ja päeval lahingud. Puhkamiseks ei jäänud peaaegu üldse võimalust. Pataljon pidi tihti tegutsema teistest üksustest eraldatuna ja vahel ka ise kotis olles.
Kodumaalt tulid halvad uudised – venelased olid jõudnud Narva ligidale. Major Rebane andis adjutant Valdur Jürissaarele käsu ettekande koostamiseks. See oli määratud esitamiseks [[väegrupp Nord|väegrup Nord]] ülemjuhatajale. Ettekandes palus Rebane eestlasi vabastada praegusest rakendusest ja saata kodumaale. Kindral Speth, kellele ettekanne esitati, andis oma nõusoleku. Hiljem saadi ka väegrupp Nord ülemjuhatajalt nõusolek teatega, et 658. pataljon oli allutatud [[armeegrupp Narva]]le. Ka 659. ja 660. pataljonile oli tee kodumaale lahti.
| 