Tilsiti rahu: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Gerakibot (arutelu | kaastöö)
P r2.7.1) (Robot: lisatud el:Συνθήκη του Τιλσίτ
7. rida:
== Prantsuse-Vene leping (7. juuli) ==
 
See oli kahe poole rahu-, sõpruse- ja liiduleping. Leping lõpetas sõja [[Venemaa Keisririik|keiserliku Venemaa]] ja [[Prantsuse esimene keisririik|Prantsuse keisririigi]] vahel ning algatas liidu kahe keisririigi vahel, mis muutis ülejäänud Mandri-Euroopa peaaegu võimutuks. Kaks riiki leppisid salaja kokku aidata teineteist vaidlustes — Prantsusmaa lubas Venemaale abi [[Osmanite riik|Osmanite]] [[Türgi]] vastu, samas Venemaa lubas ühineda [[Kontinentaalblokaad]]iga [[Briti impeerium]] vastu. Napoleon veenis ka Aleksandrit sisenema [[Inglise-Vene sõda (1807–1812)|Inglise-Vene sõtta]] ja algatama [[Vene-Rootsi sõda (1808–1809)|Soome sõja]] [[Rootsi]] vastu, et sundida viimast Kontinentaalblokaadiga ühinema. Täpsemalt lubas tsaar lahkuda [[Valahhia]]st ja [[Moldova]]st, mis okupeeriti Vene vägede poolt [[Vene-Türgi sõda (1806-1812)|Vene-Türgi sõjas]]. [[Joonia saared]] ja [[Kotor (Montenegro)|Cattaro]], mille olid vallutanud Vene admiralid [[Fjodor Ušakov]] ja [[Dmitri Senjavin]], tuli üle anda Prantsusmaale. Vastutasuks garanteeris Napoleon [[Oldenburgi hertsogkond|Oldenburgi hertsogkonna]] ja mitme teise väikeriigi suveräniteedi, mida valitsesid tsaari saksa sugulased.
 
Napoleon uskus ekslikult, et oli Tilsitis saavutanud oma ammuse eesmärgi – püsiva liidu Venemaaga. Keiser Aleksander I jaoks olid Tilsiti lepped siiski sunnitud sammuks. Kui [[1809]]. aastal puhkes uus sõda ([[viies koalitsioonisõda]]) Prantsusmaa ja [[Austria]] vahel, siis Venemaa sisuliselt ei täitnud oma liitlaskohutusi ega alustanud sõjategevust.