Erinevus lehekülje "Punk rock" redaktsioonide vahel

Eemaldatud 927 baiti ,  15 aasta eest
Pungi eetiline tuum oli [[Mark Sinker]]i sõnul järgmine: “soov šokeerida kasvas välja hoopis utoopilisest püüdlusest, soovist, et need žestid ei tohiks šokeerida, et selle asemel nad ühtäkki lihtsalt on kohased. Et nad toimivad moraalse katalüsaatorina – või siis viitena aegadele, mil ärritumine reserveeritakse päris vägivallale, tõelisele obstsöönsusele, millele iganes meie pilk peatuma jääb (viletsus, [[sõda]], ebaõiglus, kõik ülejäänu); aga mitte [[soeng]]utele, ropendamisele, valjule muusikale või inetutele piltidele sobimatus paigutuses. /---/ Ja kui sa seda ei mõista, siis oled sa ära teeninud solvamise.“
 
Kui punk Inglismaa moodi oli moelaine, mis käis kõrgelt ning jooksis kiirelt liiva, siis USAs jäi punkliikumine pikaltpikaks ajaks põranda alla. KohalikudKonservatiivne USA ühiskond keeldus punki omaks võtmast, kuigi kohalikud ning kõigi asjaolude kiuste üllatavalt toimivad ''scene'id'' eksisteerisid pea igas suuremas keskuses. Enamus neist said inspiratsiooni liikumise algkodust, New Yorgist. Tõuke tegutsemiseks andis tihtipeale juhuslikult nähtud "Ramonesi" kontsert.
[[4. jaanuar]]il [[1977]] ilmus kommunistide [[ajaleht|ajalehes]] “[[Morning Star]]” [[Gene Chandler]]i usutlus “Punk [[Protest]]”, kus "Sex Pistolsi" liikmed kinnitasid: “Rock on samasugune reageering arenenud industriaal-[[kapitalism]]ile, nagu [[blues]] oli [[orjus]]ele ja ekspluateerimisele,” kui neid paluti õigustada bändi ilmselt ründavat palet ja lavapoosi. Ja et muu hulgas väljendavad nad pettumus- ja solvumistunnet suureneva viletsuse ja reaktsiooniliste hoiakute tingimustes nende Lääne [[tsivilisatsioon]]i tahkude vastu. Punkile on iseloomulik protest [[isikukultus]]e, [[võõrandumine|võõrandumise]], jäljendamise, paigaltammumise ja [[kodanlus|kodanlik]]u mõttelaadi vastu, püüd suhelda noortega (vanemaid välistamata) viisil, mis arvestab tegelikku elu haiges kapitalistlikus [[riik|riigis]]. “Selle [[žanr]]i kurb, vastuvõetamatu külg on see, et ta ei suuda pakkuda muud [[alternatiiv]]i kui [[anarhia]]t,” kirjutas Chandler kommunistide ajalehes “Morning Star”.
 
Kui punk Inglismaa moodi oli moelaine, mis käis kõrgelt ning jooksis kiirelt liiva, siis USAs jäi punkliikumine pikalt põranda alla. Kohalikud ning kõigi asjaolude kiuste üllatavalt toimivad ''scene'id'' eksisteerisid pea igas suuremas keskuses. Enamus neist said inspiratsiooni liikumise algkodust, New Yorgist. Tõuke tegutsemiseks andis tihtipeale juhuslikult nähtud "Ramonesi" kontsert.
 
Olulistest [[USA punk|USA ''scene'idest'']] võib välja tuua California ''scene'', mis sünnitas ''hardcore punki''. Suunda näitasid ansamblid "Black Flag", "Circle Jerks" ning "Dead Kennedys". Omalaadseks inkubaatoriks kujunes paremkonservatiivne Orange County maakond, kust on pärit näiteks [[Mike Ness]]i ''country-punk'' ansambel "[[Social Distortion]]" ning "[[The Offspring]]".
Washington DC ''scene'' sünnitas ''straight-edge'' liikumise, suunanäitajaks [[Ian MacKaye]] oma ansamblitega "[[Minor Threat]]" ja "[[Fugazi]]". Toimis aktiivne põrandaalune info liikumine. Bändifirmad asutati tihti bändide poolt oma materjali välja andmiseks. Niimoodi alustasid Black Flagi label SST, Ian MacKaye label Dischord.
 
Bändid, kellest kunagi ametlikus muusikapressis ei kirjutatud, olid populaarsemad kui üldtunnustatud hüpiknukud-ikoonid. ''Punk rocki'' avastasid enda jaoks tollal "põranda all" olnud rulasportlased, kelle ajakiri "Trasher" pühendas nii mõnegi lehekülje mõne punkbändi tutvustamisele ning väiksestes tiraazides levitatud rulavideotes mägis tihti taustaks tempokas ''punk rock''. Rulatamisest inspireeritud või rulatajate poolt austatud valdavalt ''hardcore-punk'i'' viljelevaid bände nimetati ''skate-punk'iks''. Esimeste skate-punk bändide hulka kuuluvad Suicidal Tendencies, The Hunns, US Bombs ning NOFX:
 
USA ühiskonna konservatiivsed kihid aga võitlesid pidevalt pungi vastu. Ansambleid süüdistati ühiskonna moraali ning väärtushinnangute õõnestamises. Suuresti just kohtuasjade tõttu läksid peaaegu samal ajal laiali eelmainitud "Dead Kennedys" ja "Black Flag". Vastukaaluks paljude meelest liiga macho'ks muutunud ''hardocre punk'ile'' tekkis emo liikumine, mis algselt oli rangelt põrandaalune ning võimalikult antikommertslikantikommerts. Kui ''hardcore scene'' kaheksakümnendate teisel poolel oma otsa leidis, pöördus USA punkliikumine tagasi algse New Yorki pungi juurde. Märksõnaks sai meloodilisus. Tekkis mõiste ''punk-pop (pop-punk)'', mis algselt tähendas "Ramonesi" muusikalise lihtsuse ja tempokuse ühendamist "Beach Boysi" meloodilisusega. Olulistest ja tuntud nimedest toome siinkohal ära anamblid "The Queers" ja "Green Day".
 
[[1990. aastad|1990-ndate]] keskpaigas [[USA punk]] kommertsialiseerus. Meedia haibimasin ning plaadifirmad korjasid pärast grunge-laine liivajooksmist üles sellised bändid nagu "Green Day" ja "The Offspring", mis vahelduva eduga tänaseni kuulsust naudivad. Punkringkondade austuse on nad aga minetanud. Suurplaadifirmade poolt üles korjatud punkbände liigitatakse pop-pungi alla. Lahjendades mässumeelsuse oma muusikas olematuks ning esitades kärisevate kitarride saatel armastuslaule, pole sellel liikumisel midagi ühist algse punkliikumise ega tõekspidamistega.
 
''Palun kirjutage juurde Euroopa 80. aastate punk-rocki puudutav.''
 
== Vaata ka ==
Anonüümne kasutaja