Claude Lévi-Strauss: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Soletti (arutelu | kaastöö)
Tähtsamad ideed
Soletti (arutelu | kaastöö)
PResümee puudub
10. rida:
1939 tuli Lévi-Strauss Prantsusmaale tagasi ja mobiliseeriti sõjaväkke. Ta teenis [[Maginot' liin]]il [[Luxembourg]]i piiri taga, kus oli sõja esimestel kuudel rahulik. Ümbruskonnas ringi lonkides ja loodust vaadeldes olevat ta oma meenutuste järgi esmakordselt jõudnud strukturalismi filosoofiliste eeldusteni, uurides võilillede halle [[pappus]]i.<ref>Intervjuu Claude Lévi-Straussiga. Jérôme Garcin, ''Boîte aux lettres'', France 3, 1984.</ref> Pärast Prantsusmaa kapituleerumist [[1940]] töötas ta [[Montpellier]]'s õpetajana, kuni juute hakati [[Vichy valitsus]]e statuudi põhjal vallandama. Seejärel sõitis ta [[Senegal]]i ja [[Martinique]]’i kaudu [[Ameerika Ühendriigid|Ameerika Ühendriikidesse]]. Pika laevareisi ajal tutvus ta samas laevas olnud [[André Breton]]iga, kellega tal kujunes „püsiv sõprussuhe tänu kirjavahetusele, mis kestis selle lõputu reisi vältel üsna kaua”.<ref>Claude Lévi-Strauss, ''Nukker troopika''. Tallinn, Varrak, 2001, lk 23.</ref> Peamiseks arutlusaineks oli küsimus, kas [[sürrealism|sürrealistlik]] automatism sobib kokku esteetilise kavatsusega.<ref>Patrick Wilcken, ''Claude Lévi-Strauss: The Poet in the Laboratory''. London, Bloomsbury, 2010, lk 112-113.</ref> Sürrealistlike kunstnikega suhtles Lévi-Strauss ka järgnenud pagulusaastatel.
 
[[1941]]-[[1948]] elas Claude Lévi-Strauss [[New York|New Yorgis]], kus oli [[Teine maailmasõda|Teise maailmasõja]] ajal ligikaudu 30 000 prantsuse pagulast.<ref>''Ibid.'', lk 125.</ref> New Yorgis tutvus ta paljude nimekate ameerika [[kultuuriantropoloogia|kultuuriantropoloogidega]], nende seas Lévi-Straussi oluline eeskuju [[Franz Boas]] ja tema õpilased [[Margaret Mead]] ja [[Ruth Benedict]]. Lévi-Strauss pidas ülikoolides prantsuskeelseid loenguid ja töötas regulaarselt [[New Yorgi Rahvaraamatukogu]]s, kus asub väga suur [[etnograafia|etnograafiliste]] teoste ja ajakirjade kogu. Laialdased antropoloogia-alased teadmised omandaski ta just seal.<ref>Claude Lévi-Strauss and Didier Eribon, ''Conversations with Claude Lévi-Strauss''. University of Chicago Press, 1991, lk 43.</ref>
 
[[1942]]. aasta sügisel hakkas Lévi-Strauss kuulama [[Roman Jakobson]]i loenguid strukturaalsest lingvistikast, mis olevat teda erutanud nagu põnev kriminaalromaan.<ref>Patrick Wilcken, ''Claude Lévi-Strauss'', lk 139-140.</ref> Jakobsoni mõjul sai Lévi-Straussi strukturaalantropoloogia nurgakiviks [[Ferdinand de Saussure]]’i [["Cours de linguistique générale" |"Üldlingvistika kursus"]], ja see innustas teda ka sugulussuhteid strukturaalselt analüüsima. Sugulussuhete analüüsile keskenduski Lévi-Straussi Ameerikas kirjutatud doktoriväitekiri, mille põhiseisukohad ta hiljem koondas raamatutesse „Nambikwarade perekondlik ja sotsiaalne elu” (''La Vie familiale et sociale des Indiens Nambikwara'', 1948) ning „Elementaarsed sugulusstruktuurid” (''Les Structures élémentaires de la parenté'', 1949).
30. rida:
1952 pidas Lévi-Strauss UNESCO konverentsil ettekande „Rass ja ajalugu” (''Race et histoire''), kus ta kritiseeris [[rassism|rassistlikku]] ettekujutust, nagu oleks mõnedel rassidel ja kultuuridel inimkonna ajaloos juhtiv roll. Selle asemel pakkus ta välja idee, et suured [[tsivilisatsioon]]id sünnivad kultuuride koostööna. Kultuurid kombineerivad lakkamatult erinevaid elemente, moodustades koalitsioone [[migratsioon]]i, laenude, [[kaubandus]]e või [[sõda]]de kaudu. „Kultuuri võimalus koguda kokku kõikvõimalike leiutiste keerukas kogum, mida me nimetame tsivilisatsiooniks, sõltub teiste kultuuride arvust ja mitmekesisusest, millega koos see (sageli tahtmatult) osaleb ühise strateegia väljatöötamises.”<ref>Claude Lévi-Strauss, ''Rass ja ajalugu. Rass ja kultuur”. Tallinn, Varrak, 2010, lk 60.</ref> Seega on kultuuride paljusus tsivilisatsiooni tekkimise eeldus.
 
Tänapäeval peetakse [[progress]]iivsemaks neid kultuure, mis on kuhjanud kokku kõige rohkem leiutisi ja saavutusi. Selliste kultuuride ajalugu nähakse liikuvana ehk kumulatiivsena, teiste kultuuride ajalugu aga liikumatu ehk statsionaarsena. Lévi-Straussi arvates on siin tegemist petliku efektiga, sest kultuuri kumulatiivsuse hindamine sõltub vaatleja asukohast. Aktiivsemad tunduvad meile just need kultuurid, mille liikumissuund meie omaga sarnaneb, sest teistsugustes kultuurides ei oska me liikumist märgata. „Iga kord, kui meil tekib kiusatus nimetada mõnd inimkultuuri inertseks või statsionaarseks, peaksime seega mõtlema, kas näiline paigalseis ei tulene mitte meie enda teadmatusest selle kultuuri tegelike huvide kohta ja kas see kultuur, mille kriteeriumid on meie omadest erinevad, pole meie suhtes samasuguse illusiooni ohver.”<ref>''Rass ja ajaluguIbid. Rass ja kultuur”'', lk 38-39.</ref> Kultuuride vastastikune huvipuudus võib seega tuleneda lihtsalt sellest, et nad ei ole omavahel sarnased.
 
===Strukturalism===