Sopot: erinevus redaktsioonide vahel

 

[[1870]] ühendati Sopot Danzig–[[Kołobrzeg|Kolberg]] [[raudtee]]ga, mida hiljem pikendati [[Berliin]]ini. Hea ligipääs suurendas turistide arvu 1900. aastaks juba 12 500-ni aastas. [[1873]] liideti asulaga naabruses olevad külad ja [[1874]]. aasta seisuga elas asulas juba üle 2800 inimese. [[1877]] ostis kohalik omavalitsus sanatooriumi doktor Haffneri pärijatelt ära ja jätkas kuurordi arendamisega. [[1881]] pikendati muuli 85 meetrini ja rajati teine sanatoorium, [[1885]] gaasitrassid, [[1887]] [[tenniseväljak]]ud ja [[1888]] ratsutamisväljak. [[1901]]. aasta lõpus avati kaks kirikut: nii protestantidele kui ka katoliiklastele. Taas kujunes Sopot rikaste puhkuspaigaks, enam mitte pelgalt Danzigi, vaid ka Berliini ja [[Königsbergi]] aristokraatia jaoks. Muuhulgas oli Sopot [[Wilhelm II]] lemmikkuurort. [[8. oktoober|8. oktoobril]] 1901 andis Wilhelm II Sopotile linnaõigused.

 

[[1904]] avati uus [[balneoloogia]]sanatoorium, [[1907]] avati uued [[viikingid|viikingi]] stiilis vannid. [[1909]] rajati teine teater "[[Opera Lesna]]" linna piiresse, ent metsa sisse. Seal peetakse tänapäeval iga-aastast [[Sopoti festival]]i. [[1912]] avati kolmas sanatooriumide, [[hotell]]ide, [[restoran]]ide ja [[ujula]]te kompleks. Vahetult enne [[Esimene maailmasõda|Esimest maailmasõda]] elas Sopotis 17 400 püsielanikku ja igal aastal käis seal üle 20 tuhande turisti.

[[1922]] korraldati Opera Lesnas [[Richard Wagner]]i festival. Festival korraldati väga kõrgel tasemel ja Sopotit on seetõttu isegi kutsutud Baieriks põhjas. Viimane Wagneri festival peeti [[1942]].

 

Teise maailmasõja teisel päeval, [[2. september|2. septembril]] [[1939]] hõivasid Danzigi vabalinna [[Kolmas Riik|Saksamaa]] väed ja annekteerisid ta. Enamik [[poolakad|poolakaid]], [[kašuubid|kašuube]] ja [[juudid|juute]] vahistati või aeti välja. Sõja ajal kaotas Sopot tähtsuse turismikeskusena.