Giacomo Puccini: erinevus redaktsioonide vahel

Giacomo Puccini sündis ööl vastu 23. detsembrit [[Toskaana]]s [[Lucca]] linnakeses muusikute suguvõsas. Sünnitunnistusel on sünnikuupäevana kirjas 22. detsember, kuid Puccini ise pidas oma sünnipäevaks 23. detsembrit.<ref>Bajoni, Maria Grazia. A Chronology of Puccinis Life and Works. The Puccini Companion. Essays on Puccini's life and music. Edited by William Weaver and Simonetta Puccini. New York: W.W. Norton, (1994). p335. ISBN 0-393-32052-9</ref> Giacomo sai oma rohked eesnimed muusikutest esiisade mälestuseks. Giacomo isa, Lucca kiriku organist ja koorijuht ning kohaliku kooli õpetaja Michele Puccini suri, kui Giacomo oli 6-aastane. Enne Giacomot oli perekonnas viis tütart, pärast teda sündis vanematel veel kaks tütart. Giacomo noorem vend Michele sündis kolm kuud pärast isa surma.<ref>Bajoni, Maria Grazia. A Chronology of Puccinis Life and Works. The Puccini Companion. Essays on Puccini's life and music. Edited by William Weaver and Simonetta Puccini. New York: W.W. Norton, (1994). p335. ISBN 0-393-32052-9</ref> Vanima pojana pidi Giacomo pärima isa ametid, niipea kui on omandanud vajalikud oskused. Seniks määras linnavalitus teda asendama Giacomo ema venna, kellest ühtlasi sai poisi esimene muusikaõpetaja.{{lisa viide}} Ema, 34-aastaselt lesestunud Albina püüdis anda kõigile lastele võimalikult hea hariduse. Kuigi Giacomost pidi saama muusik, soovis ema, et laps saaks esmalt korraliku alghariduse. Paraku oli poiss kooliõpetajate sõnul tähelepanematu ja käis koolis ilmaaegu püksitagumikku kulutamas, muusikaõpetaja aga pidas Giacomot laisaks, häbematuks ja andetuks.<ref>Giacomo Puccini. His Life and His Operas. Pasific Opera Victoria, 2006 http://www.pov.bc.ca/resources.html</ref> Õe Ramelde sõnul puudus Giacomol millegi õppimiseks igasugune huvi. Tänapäevast terminoloogiat kasutades oli tal [[tähelepanuhäire]] (ADD).<ref> Mullins, Chris. WEAVER & PUCCINI: The Puccini Companion. Book review. 28.03.2005 Opera Today</ref> Albina otsis poisile uue muusikaõpetaja. Selleks sai harmoonia- ja kompositsiooniõpetaja, helilooja ning kirglik jahimees Carlo Angeloni, kes sobis Giacomoga, oli äärmiselt kannatlik ning äratas poisis huvi nii muusika, Verdi ooperite kui ka jahipidamise vastu.<ref>Giacomo Puccini. His Life and His Operas. Pasific Opera Victoria, 2006 http://www.pov.bc.ca/resources.html</ref>

14-aastaselt mängis Puccini mitmetes linna kirikutes orelit, šokeerides kogudusi vahel sellega, et põimis oma improvisatsioonidesse rahvalaule ning populaarseid ooperimeloodiaid, näiteks [[Giuseppe Verdi]] "Rigolettost". Et teenida endale ja nooremale vennale Michelele tubaka ostmiseks lisaraha, kõrvaldas ta aeg-ajalt orelitest mõned viled ja müüs need maha. Varguse varjamiseks tuli tal siis mängida sellises helistikus, kus puuduvaid vilesid vaja polnud.<ref>Giacomo Puccini. His Life and His Operas. Pasific Opera Victoria, 2006 http://www.pov.bc.ca/resources.html</ref> Vahel sai ta klaverimängijana tööd trahterites, lähedastes kuurortides ja bordellides.{{lisa viide}}

Kuigi Giacomo oli ooperite, sealhulgas ka Verdi ooperitega tuttav partituuride kaudu ja tundis arvatavasti paljusid rahva hulgas levinud populaarseid muusikanumbreid, oli esimene terviklik ooperielamus talle tõeliseks vapustuseks ja ilmutuseks. Esimene ooper, mida ta laval nägi, oli Giuseppe Verdi "[[Aida]]". Etendus toimus 1876. aasta 11. märtsil [[Pisa]]s, umbes 30 kilomeetri kaugusel Luccast. Kuna rongipileti jaoks raha ei jätkunud, kõndis 18-aastane Giacomo ooperi nägemiseks jala koos sõpradega Pisasse ja tagasi koju. Nagu ta aastaid hiljem meenutas, kulutas see käik tal paari kingi, kuid avas akna muusikamaailma ("l'aprirsi di una finestra sul mondo della musica")<ref>http://www.luccavirtuale.it/musei/museo-puccini/casanatale-puccini.htm.</ref> <ref>Carner, Mosco. "Puccini: a Critical Biography", Gerald Duckworth, 1958</ref> Noormees otsustas ka ise oopereid komponeerima hakata. Pärast muusikaõpinguid Luccas õnnestus tal 1880. aastal tänu ema sugulaselt saadud laenule ja riiklikule abirahale minna kompositsiooni õppima [[Milano konservatoorium]]i.

Puccini oli ka üliõpilasena võrdlemisi hooletu, elas koos vend Michelega tormilist tudengielu ja sai trahvi põhjuseta puudumiste eest, kuid kirjutas õpingute ajal palju muusikat.{{lisa viide}} Tema instrumentaal- ja vaimulik muusika pärineb peamiselt õpinguperioodist Luccas ja Milanos. Neist teostest tuntuim on 1880. aastal Lucca õpingute lõpetamiseks ja Milano konservatooriumi astumiseks kirjutatud missa, mida tuntakse nime all [[Messa di Gloria]]. Tema õpetajate hulgas oli itaalia ooperihelilooja [[Amilcare Ponchielli]], kelle teostest on tuntuim "La Gioconda". Üks kaasõpilastest ja toakaaslastest oli sõber ja rivaal [[Pietro Mascagni]], ooperi [["Talupoja au"]] tulevane autor.{{lisa viide}} Viimaseks koolitööks Milano konservatooriumis sai 1883. aastal komponeeritud "Sümfooniline ''capriccio''" ("Capriccio sinfonico"), millel oli suur edu.

1883. aasta viimaseks päevaks tuli Puccinil valmis saada oma esimene ooper, et võtta osa Milano muusikakirjastaja Sonzogno poolt korraldatud ühevaatuseliste ooperite konkursist.{{lisa viide}} Tänu Ponchielli vahetalitusele oli libretist Ferdinando Fontana nõus tavalisest väiksema honorariga ning Puccini sai kodus Luccas komponeerima asuda.<ref>Phillips-Matz, Mary Jane. Puccini: A Biography, Northeastern University Press, 2002, lk 36,37</ref> Pärast hoogsat algust jäi töö paraku soiku ja õe Ramelde mälestuste kohaselt tabas Giacomot ootamatult täielik apaatia.{{lisa viide}} Kui ta pärast pikka viivitamist ja kõhklemist suutis ooperi "Le Villi" ("Vilid") siiski lõpetada, sündis see suuresti tänu ema pidevale tähelepanule ja julgustusele: palju öid istus ema komponeerival pojal sõna otseses mõttes kõrval.<ref>Phillips-Matz, Mary Jane. Puccini: A Biography, Northeastern University Press, 2002, lk 38</ref> Puccini ei lootnudki võita, kuid masendavalt mõjus see, et "Le Villi" ("Vilid") jäi konkursil täiesti tähelepanuta. Žürii arvatavasti ei süvenenudki sellesse, sest Puccini esitas ööl enne tähtaega valminud teose viimasel hetkel, jõudmata käsikirja puhtalt ümber kirjutada, ja see oli peaaegu loetamatu.

Puccini oli ebaedust löödud. Tal polnud raha uue libreto tellimiseks ega mingeid väljavaateid. Ema oli järjekindel nagu alati ja, utsitas poega igale uksele koputama. Loomulikultja kirjutas ta ka mitmetele mõjukatele isikutele, paludes neilt soovituskirju ja abi.{{lisa viide}} Kuigi Puccini ise oli oma võimaluste suhtes pessimistlik, saabus esimene väike võit, kui Puccini endine õpetaja Ponchielli tutvustas ja soovitas teda [[Giulio Ricordi]]le, Itaalia suurimale muusikakirjastajale, kirjastuse Casa Ricordi omanikule.<ref>Phillips-Matz, Mary Jane. Puccini: A Biography, Northeastern University Press, 2002, lk 39</ref>

Ooper võeti nii publiku kui kriitikute poolt vaimustusega vastu. [[Giulio Ricordi]] tellis Puccinilt "Le Villi" laiendatud versiooni ja uue ooperi "Edgar". Leping Ricordi kirjastusega andis 26-aastasele heliloojale väikese regulaarse sissetuleku.{{lisa viide}} Puccini ise kibeles tagasi Luccasse ema haigevoodi äärde. Albina Puccini suri 1884. aasta 17. juulil 54-aastaselt maovähki. <ref>Fisher, Burton, d. Puccinis Turandot. Opera Classics Library. Opera Journeys Publishing, (2002), 2005, pp16-17</ref> <ref>Phillips-Matz, Mary Jane. Puccini: A Biography, Northeastern University Press, 2002, lk 41</ref> See tõukas Giacomo pikaks ajaks masendusse. Tema kirjast õele Rameldele võib lugeda: "Ükskõik milliseid triumfe kunst mulle toob, ilma kalli emata ei tee see mind õnnelikuks"<ref>Budden, Julian. Puccini: His Life And Works, Oxford University Press, 2002, p46</ref>

Millalgi 1884. aasta hilissuvel või sügisel, kuid hiljemalt 1885.<ref> Jay-Taylor,Stephen. Puccini 2008. EMI Classics http://mypuccini.com/anniversary.htm</ref>aastal Luccas viibides armus Puccini oma tulevasse abikaasasse Elvira Gemignanisse (neiupõlvenimega Bonturi). Elvira oli abielus Puccini kunagise koolikaaslase kaupmees Narciso Gemignaniga, kellega tal oli kaks last. 1886. aasta 22. detsembril sündis Elviral ühendusest Pucciniga poeg Antonio.{{lisa viide}} Kui rasedus hakkas välja paistma, põgenes Elvira kodust Puccini juurde, võttes kaasa ka ühe oma lastest, tütar Fosca.{{lisa viide}} Nende painajalik ja vahel koguni vägivaldne kooselu kestis Puccini surmani, kokku ligi 40 aastat.

1889. aastal tuli [[Milano]] [[La Scala]]s lavale Puccini teine ooper "Edgar", kuid see ei saavutanud loodetud menu. Ebakindel otsinguteperiood jätkus. Õnneks ei kaotanud kirjastaja Ricordi usku Puccini andesse ja jätkas tema toetamist.{{lisa viide}}

Puccini avastas selle melanhoolse paiga enda jaoks ema surma järgsel perioodil. Ühelt poolt sobis sealne atmosfäär ta meeleoluga, teiselt poolt leidus seal küttimiseks rikkalikult veelinde.{{lisa viide}} Otsides paika, kus elu on odavam ning rahulikum kui Milanos, meenus talle uuesti Torre del Lago. Algselt kavatses ta seal omaette olla, et [[Manon Lescaut]]'d kirjutada<ref> Phillips-Matz, Mary Jane "Puccini. A Biography", Northeastern University Press, 2002, lk 74</ref>, kuid elu kujunes nii, et 1891. aastal kolis Puccini sinna koos Elvira, poja Antonio ja võõrastütre Foscaga.{{lisa viide}} Sel ajal koosnes küla mõnest tagasihoidlikust majakesest. Juba varem oli end paikkonda sisse seadnud [[Livorno]]st pärit kunstnike kogukond. Peamise elanikkonna moodustasid järveäärsetes roohüttides elavad kalurid, paadimehed ja salakütid.<ref>Puccini, Simonetta. "Puccini and the Painters". Opera Quarterly 1984, 2(3): lk 6</ref> Pärast kuulsuse ja rikkuse saavutamist ostis Puccini 1900. aastal Torre del Lagos maad ja lasi järve ääres asuva 14. sajandist pärit kaitsetorni villaks ümber ehitada.{{lisa viide}} Puccini viibis tihti välismaal, samuti oli tal talvekorter Milanos, kuid Torre del Lago jäi paljudeks aastateks tema tõeliseks koduks.{{lisa viide}} Puccini vältis rahvamasse, avaliku tähelepanu keskpunkti sattumine oli talle ebameeldiv või koguni hirmutav.<ref>Matz, lk lisan</ref> Maailmalinnadest saadetud kirjades kurdab ta sageli, et oleks parema meelega Torre del Lagos, käiks jahil ja mängiks sõpradega kaarte. <ref>Matz, lk lisan</ref> Vahel sattus ta vaimustusse mõnest eriti üksildasest ja raskesti ligipääsetavast paigast. Nõnda ostis ta villa Chiatris ja Abertones ning Torre della Tagliata Lõuna-Toskaana rannikul [[Orbetello]]s [[Ansedonia]]s.{{lisa viide}}Vaimustus lahtus siiski kiiresti, kui selgus, et seal polnud võimalik püsivalt elada praktilistel põhjustel, nagu postiühenduse aeglus, teede puudumine ja raskused toiduvarude täiendamisel.<ref>Seligman, Vincent. Puccini among Friends, New York: THE MACMILLAN COMPANY, 1938, lk 28-30 http://archive.org/details/pucciniamongfrie000863mbp</ref>

Elvira tundis end Torre del Lagos pagendatuna, ta ei armastanud maaelu eraldatust ega Puccini suitsetavat ja kaarte mängivat sõpruskonda.{{lisa viide}} Sama ebameeldiv oli ka sagedane üksiolek Puccini välisreiside ajal ning uute lavastuste ettevalmistusperioodidel.<ref>vt nt

Budden, Julian. "Puccini: His Life And Works", Oxford University Press, 2002, lk 63, lk 227</ref> Külaelanikud võõristasid Elvirat algusest peale kui naist, kes oli oma mehe ja poja juurest lahkunud.{{lisa viide}} Lisaks oli Elvira nõudlik ja kaldus süngusele. Külas levisid jutud, et tal on kuri silm.{{lisa viide}} Kõige selle tõttu vajas Elvira oma sugulaste toetust ja mõni neist viibis alati Torre del Lagos, kuigi Puccinile Elvira sugulased ei meeldinud.<ref>vt näit Phillips-Matz, Mary Jane "Puccini. A Biography", Northeastern University Press, 2002, lk 75</ref>

1884. aastast peale oli Puccinil olnud suhe abielus naise Elvira Bonturi Gemignaniga. Neil oli ühine laps, keda oodates Elvira oma mehe juurest lahkus ning Puccini juurde elama kolis. Puccinil oli järgmise 18 aasta jooksul küll rohkesti armukesi, kuid suhe Elviraga ei katkenud.{{lisa viide}} Kui Elvira abikaasa Narciso Gemignani 1803. aastal suri, nõustus autoõnnetusest toibuv Puccini oma 17-aastase poja emaga abielluma. Lisaks Elvirale soovisid sellist lahendust ka Puccini õed ning kirjastaja Ricordi.<ref>Giacomo Puccini. His Life and His Operas. lk 6</ref> Puccini abiellus Elviraga 1904. aastal. Selleks ajaks oli ühelt poolt läbi Elvirale kui lesele kohustuslik 10-kuuline leinaaeg ning teiselt poolt oli õnnestunud maha rahustada Puccinit mahajätmise tõttu skandaaliga ähvardav armuke.