Giacomo Puccini: erinevus redaktsioonide vahel

Juba 1923. aasta lõpus hakkas Puccini kurtma valu sügaval kurgus ja köha. Seni polnud ahelsuitsetajast Puccini ebamugavustundele kõris ja sagedastele kurguhaigustele erilist tähelepanu pööranud. Esialgu seletati valusid sellega, et ühel õhtusöögil oli Puccinil pardiluu kurku kinni jäänud. Ei Puccini enda arst ega hiljem külastatud [[Firenze]] spetsialist märganud midagi murettekitavat. 1924. aasta sügisel oli Puccini juba väga ärevil. Ta läks teise Firenze professori juurde konsultatsioonile. Pärast läbivaatust ei selgitatud talle tema olukorda eriti täpselt, küll aga konstanteeris professor ebaharilikku turset [[epiglottis]]e ehk [[kõripealis]]e all. Muretsev poeg Antonio kiirustas seejärel ise Firenzesse ja kuulis arstilt, et tegemist on [[vähk|vähiga]], mida ei ole võimalik eemaldada.<ref> Seligman, Vincent. "Puccini among Friends". New York: MACMILLAN, 1938, lk 357</ref> Puccinile endale ja Elvirale tegelikku olukorda ei avaldatud, kuid Puccini enesetunne oli nii halb, et ta uuris kõiki võimalusi, kuidas oma seisundit parandada. Itaalia arstide soovitusel otsustas ta sõita [[Brüssel]]isse doktor Ledoux kliinikusse, ühte vähestest kohtadest, kus tegeleti uudse ja eksperimentaalse ravimeetodi, [[kiiritusravi]]ga. Puccini võttis pooliku partituuri kaasa ning alustas 4. novembril reisi. Esmalt sõideti autoga Pisasse raudteejaama,<ref>Phillips-Matz, Mary Jane. "Puccini: A Biography. lk 298"</ref> sealt edasi rongiga Milanosse ja Brüsselisse. Pucciniga koos reisisid Brüsselisse Antonio ja Casa Ricordi esindaja Clausetti, haigestunud Elvira jäi Milanosse.<ref>Rosario Marchese-Ragona, Alberto Staffieri. "Gli ultimi giorni di un grande compositore".</ref> Reisil oli Puccinil mitu verejooksu, ta sülitas verd ning püüdis seda varjata, visates veriseid taskurätte rongiaknast välja.<ref>Rosario Marchese-Ragona, Alberto Staffieri. "Gli ultimi giorni di un grande compositore".</ref> Kahest järgust koosnev teraapia algas 7. novembril ning selle esimene etapp oli võrdlemisi kergelt talutav. Puccini pidi iga päev teatud aja kandma raadiumi sisaldavat kaelust. Pärast protseduuri võis ta kliinikust lahkuda, käia einestamas, sõpradega kinos ja ooperis. Tema enesetunne paranes ja vereköhimine lakkas. Operatsioon määrati 24. novembriks. Puccini kirjast sõbrale selgub, et ta oli selle tulemuste suhtes skeptiline, kuid lootis siiski paranemist. Operatsiooni käik oli järgmine. Puccinile manustati esmalt morfiini, sest tema halva üldseisundi tõttu oli protseduuri vältel võimalik kasutada ainult kohalikku tuimestust novokaiiniga. Hingamise võimaldamiseks teostati trahheostoomia ja sisestati tehtud avausse kummitoru. Seejärel kasvaja isoleeriti ning sellesse torgati 7 radioaktiivset nõela, mis pidid kõrri jääma 7 päevaks. Operatsioon kestis 3 tundi ja 40 minutit.<ref>Rosario Marchese-Ragona, Alberto Staffieri. "Gli ultimi giorni di un grande compositore".</ref>Puccini suutis kanderaamilt ilma abita tõusta ja voodisse heita ning kolme päeva pärast paranes tema seisund märgatavalt. Ime näis olevat sündinud ja ka doktor Ledoux oli kindel, et tema kuulus patsient on päästetud. Äkiline pööre halvemuse poole toimus 28. novembri õhtul. Kell 18.00 tabas tugitoolis istuvat Puccinit infarkt ja ta kaotas teadvuse. Lisaks algas verejooks. Doktor Ledoux eemaldas otsekohe kõrist nõelad. Ta süstis patsiendile morfiumi ja lahkus kliinikust nii vapustatult, et sõitis koduteel autoga ühe jalakäija surnuks.<ref>Rosario Marchese-Ragona, Alberto Staffieri. "Gli ultimi giorni di un grande compositore".</ref> Öösel Puccini seisund halvenes ja hommikul kutsuti kliinikusse apostellik nuntsius Belgias, ''monsignore'' Micara, kes toimetas sakramendid. Puccini suri 29. novembril kell 11.30.<ref>Rosario Marchese-Ragona, Alberto Staffieri. "Gli ultimi giorni di un grande compositore".</ref>