Erinevus lehekülje "Põlevkivikeemia" redaktsioonide vahel

resümee puudub
 
Põlevkivi koostise uurimisega alustati [[Tartu Ülikool]]is (TÜ). Esimesed [[analüütiline keemia|keemilised analüüsid]] põlevkivi koostise kohta tegid 1850 professor G. Petzhold, 1870 A. Schamarin ja 1871 R. Hehn. Eesti põlevkivikeemia plaanipärasele arengule pani 1920 aluse [[Paul Kogerman]]. 1925 asutas ta koos M. Wittlichiga (Vitsut) TÜ keemiainstituudi juurde õlikivide uurimise labori ja oli selle juhataja. See labor ja juhataja toodi 1936 üle Tallinna Tehnikainstituuti (praegune [[TTÜ]]).
Põlevkivikeemia ja -tehnoloogia alase uurimis- ja arendustöö suuremateks keskusteks kujunesid [[Tallinna Tehnikaülikool]] (eelkäija 1919. aastast [[Tallinna Tehnikum]]) ja nõukogude ajal loodud rakenduskeemia suunitlusega uurimisasutused TA [[Keemia Instituut]] (tegutses 1947–2002) ning [[Põlevkivi Teadusliku Uurimise Instituut]] (tegutses 1958–2009 [[Kohtla-Järve]]l).
 
Tänu põlevkivi [[kerogeen]]i keemilise koostise komplitseeritusele on sellealane uurimistöö toimunud mitmete aastakümnete jooksul kasutades üha moodsamaid aparaate ja analüüsimeetodeid. Kerogeenpõlevkivi [[pürolüüs]]il saadakse põhifraktsioonidena gaas ja õli, kõrvalproduktidena [[fenoolid|fenoolvesi]], [[koks]] ja [[tuhk]]. Esmaste produktide töötlemisel on saadud üle paarikümne väärtusliku produkti. Kõik produktid, nende keemiline koostis ja omadused, aga ka analüüsimetoodikate ning tootmistehnoloogiate väljatöötamine, optimeerimine ja keskkonnasaastega seotud probleemid kuuluvad põlevkivikeemia uurimissfääri. Seega väga lai ja komplitseeritud, kuid Eestis äärmiselt oluline uurimisvaldkond. Siinsed põlevkivikeemia ja -tehnoloogia saavutused on olnud maailmatasemel kõrgelt tunnustatud.
Anonüümne kasutaja