Huno Rätsep: erinevus redaktsioonide vahel

'''Huno Rätsep''' (sündinud [[28. detsember|28. detsembril]] [[1927]] [[Tartu]]s) on eesti keeleteadlane ja [[Eesti Teaduste Akadeemia]] liige.

1946. aastal lõpetas ta [[Hugo Treffneri Gümnaasium|Treffneri gümnaasiumi]] ja astus [[Tartu Ülikool]]i soome-ugri keeli õppima. Ülikooli lõpetamisele 1951. aastal järgnesid aspirantuuriaastad ja 1954. aastal kandidaadiväitekirja kaitsmine teemal ”Infiniitsed"Infiniitsed vormid soome-ugri keeltes”keeltes". 1974. aastal kaitses Huno Rätsep doktoriväitekirja, mille laiendatud variant ilmus 1978. aastal monograafiana “Eesti"Eesti keele lihtlausete tüübid”tüübid". 1980. aastal hinnati see töö riikliku preemia vääriliseks. Professorikutse sai Huno Rätsep 1977. aastal.

Uurijana on Huno Rätsep tegelnud nii keeleajaloo kui ka tänapäeva keele uurimisega, kirjutanud põhjapanevalt eesti keele süntaksist ja sõnavarast, eesti keele uurimise ajaloost, sõnade etümoloogiast jpm. Tema sulest on ilmunud üle 120 teadusartikli, kaks monograafiat ja kaks eesti keele ajaloolise morfoloogia alast kõrgkooliõpikut. 1980. aastail juhtis Huno Rätsep kogu eesti keeleelu Emakeele Seltsi esimehena ja vabariikliku õigekeelsuskomisjoni esimehena. Ta kuulub rahvusvahelise ajakirja ”Liguistica"[[Linguistica Uralica”Uralica]]" toimetuskolleegiumi ja Eesti Soome-Ugri Komiteesse ning on Emakeele Seltsi ja Helsingis toimiva [[Soome-Ugri SeltsiSelts]]i (Société Finno-Ougrienne) auliige. 1998. aastal pälvis Huno Rätsep eesti keeleinimeste kõige mainekama autasu – [[Ferdinand Johann Wiedemann|F. J. Wiedemann]]i keeleauhinna.