Minu Leninid: erinevus redaktsioonide vahel

1997. aasta film, lavastanud Hardi Volmer
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Uus lehekülg: '{{filmi info | filmi_nimi = Minu Leninid | originaalnimi = | pilt = | pildiallkiri = | žanr = | lavastaja = Hardi Volmer | produtsent ...'
(Erinevus puudub)

Redaktsioon: 19. mai 2012, kell 16:56

"Minu Leninid" (Inglise keeles All My Lenins, vene keeles Все мои Ленины) on 1997. aasta Eesti pseudoajalooline komöödiafilm, mis kujutab Esimest maailmasõda, bolševike riigipöörde planeerimist ja Vene revolutsiooni.

Minu Leninid
Režissöör Hardi Volmer
Stsenarist Toomas Kall
Helilooja Thomas DeRenzo
Toimetaja Marju Juhkum
Produtsent Mati Sepping
Filmistuudio Faama Film
Aasta 1997
Riik Eesti
Keel eesti, vene, saksa, inglise
IMDb profiil

Sisu

Noor Eesti poliitik Aleksander Kesküla (Üllar Saaremäe) on 1908. aastal põgenenud tollase Tsaari-Venemaa osast Eestist Šveitsi. Ta tunneb suurt muret Vene impeeriumis toimuva rahvusliku rõhumise pärast. Neid vaateid jagab ka Vladimir Lenin (Viktor Suhhorukov), kes nimetab Tsaari-Venemaad "rahvaste vanglaks".

Keskküla sooritab Berni Ülikoolis oma viimased eksamid. Kui puhkeb Esimene maailmasõda, näeb Kesküla selles oma ajaloolist võimalust ja plaanib Leninit kasutada revolutsiooni algatamiseks Venemaal. Ta loob lausa maniakaalselt suurejoonelised plaanid Venemaa hävitamiseks ja Vene Impeeriumi varemetele Suur-Eesti (Gross-Estland) impeeriumi ehitamiseks. Impeerium koosneks kõigist endistest soome-ugri aladest, sealhulgas Peterburist. Alguses tegutseb ta vahendajana Lenini ja Saksa valitsuse vahel, plaanides kasutada Saksa raha revolutsiooni algatamiseks Venemaal. Kesküla ja Saksamaa Välisministeerium sõlmivad kokkuleppe Lenini rahaliseks toetamiseks. Raha kasutatakse lendlehtede, brošüüride ja kompartei raamatute avaldamiseks.

Sakslased määravad kogu operatsiooni kordineerima super-spioon Mülleri (Andrus Vaarik). Kesküla ja Müller koolitavad viis meest Lenini teisikuteks, et nad saaks teda vajadusel välja vahetada.

Ajalooline täpsus

Autorid ise (stsenaariumi kirjutas Toomas Kall, ideed arendasid edasi Hardi Volmer Ott Sandrak) on seda filmi nimetanud pseudoajalooliseks. Sellele vaatamata sisaldab film mitmeid ajaloolisi fakte. Saksa saadik Šveitsis, vabahärra Gisbert von Romberg (Linnar Priimägi) teavitas tõesti 1914. aasta sügisel oma valitsust "ühest eestlasest, Alexander Keskülast, kes tegi ettepaneku kasutada Leninit meie plaanides Venemaa vastu". Saksa luure uuris Kesküla minevikku ja leidis, et tal oli tõesti ligipääs bolševike siseringile ja Leninile endale (nagu ka filmsi). Veelgi enam, Keskülal oli kogemusi mässude korraldamises Venemaal ja ta oli selleks välisabi kasutanud. Ta oli saanud rahalisi vahendeid Jaapani spioonilt Motohirto Akashilt ja korraldanud 1905. aastal mässe Tallinnas, Riias ja Tartus.

Sakslaste esmane reaktsioon oli skeptiline. Välisministeeriumi eksperdid pidasid bolševike liiga marginaalseks jõuks, et Venemaa reaalseid olusid mõjutada (nagu ka filmis). Olud muutusid peagi ja 1914. aasta detsembris sai Kesküla sakslastelt 10 000 marka bolševike toetamiseks.

Kuigi Kesküla informeeris Saksamaa valitsust Leninist, toimus suur osa revolutsiooni ettevalmistamisest tegelikult juudi ärimehe ja poliitiku Alexander Parvusi juhtimisel, kelle käsutuses oli juba miljoneid marku saksa raha. Filmis Parvust isegi ei mainita ja Keskülat kujutatakse keskse tegelasena. Lenini teisikud ja kool nende õpetamiseks on samuti väljamõeldised.

Osades

Viited

Välislingid