Josip Jelačić: erinevus redaktsioonide vahel

resümee puudub
P (r2.7.1) (robot lisas: sk:Josip Jelačič)
Resümee puudub
Ungari rahvuslased eesotsas [[Lajos Kossuth]]iga unistasid Suur-Ungari riigist, mille koosseisu pidi kuuluma ka Horvaatia. Jelačić ei saanud aga sellega kuidagi leppida, kuna rahvuslikus Ungaris poleks horvaadid saanud ilmselt midagi enamat piiratud autonoomiast. Et Kossuth aga nõudis selgesõnaliselt Horvaatia liitmist Ungariga, ei jäänud Jelačićil muud üle, kui Ungarile sõda kuulutada. Selleks ajaks, 1848. aasta sügiseks, olid Ungari ja keisrikoja suhted juba niivõrd halvad, et Habsburgid otsustasid Jelačićit toetada. Ta sõdis Ungaris vahelduva eduga, ent kui vürst [[Alfred Windischgrätz]]i väed aasta lõpus läänest Ungarisse sisenesid, õnnestus neil kahepeale enamik Ungarist, kaasa arvatud pealinn [[Buda (Budapest)|Buda]] enda kätte saada. Jelačićist sai Austria lõunapoolsete vägede juhataja. Hiljem pidid austerlased Ungarist taanduma, ka Jelačići väed suruti Horvaatiasse, kuni [[Nikolai I]] saadetud abiväed olukorra lahendasid.
 
Pärast revolutsiooni ei kadunud Jelačić, erinevalt Windischgrätzist, avalikust elust, vaid jäi sarnaselt Itaalia vägede komandöri [[Josef Radetzky]]ga riigi teenistusse. Ta aitas keiser [[Franz Joseph I]]i siseministril [[Alexander von Bach]]il kehtestada [[absolutism]]i ning teenis sellega hiljem ära rahvuslaste meelepaha. Teatud määral ta oma ideaalid reetis, kuna Bachi tsentraliseeritud süsteemis polnud kohta Illüüria kuningriigile. Ent koostöö eest keskvõimuga sai Jelačić [[1851]]. aastal Bužimi krahvi tiitli ning jäi baaniks kuni oma surmani [[1859]]. aastal.
 
[[Zagreb]]i peatänav on nimetatud Jelačići järgi, samuti on tema portree 20-[[kuna]]sel rahatähel.
69 670

muudatust