Psühhoos: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
10. rida:
== Esmase psühhoosi teke ==
<big>Psühhootilised sümptomid</big>▼
Paljude psühhootiliste sümptomite olemasolu võib viia skisofreenia diagnoosini. DSM-IV järgi eisneb skisofreenia puhul kognitiivseid ja emotsionaalseid düsfunktsioone (taju eksimused, eksimused järelduste tegemisel, keeles ja kommunikatsioonis, käitumise jälgimises, afektis, soravuses, mõtte ja kõne produktiivsuses ja tähelepanu häirena)
▲Selle mõiste all mõeldakse häiritust, mis võib olla seotud mõttetegevuse ja rääkimise, sensoorse taju, emotsioonide reguleerimise ja/või käitumisega. Paljud psühhootiliste sümptomite all kannatajad võivad langeda allakäigu keerisesse (downward drift) – põhjuseks see, et eelnimetatud häired segavad nende igapäeva elu ja sotsiaalset hakkamasaamist nii suurel määral, et nende elu kvaliteet kannatab. Sophie lugu algas stressirikka elusündmusega, millele järgnes katastrofeeriv mõtlemine, et ta ei saa millegagi hakkama, sellele järgnes luulu teke (DJ’d räägivad temaga ja teised suudavad ta mõtteid lugeda) ja ta kujutas ette, et omab üliloomulikke võimeid. Ajapikku hakkas ta kogema ka sensoorseid hallutsinatsioone – Sophie lugu lõppes sellega, et ta muutus sotsiaalselt oskamatuks ja kaotas palju oma produktiivsust ja motivatsiooni.
▲Paljude psühhootiliste sümptomite olemasolu võib viia skisofreenia diagnoosini. DSM-IV järgi eisneb skisofreenia puhul kognitiivseid ja emotsionaalseid düsfunktsioone (taju eksimused, eksimused järelduste tegemisel, keeles ja kommunikatsioonis, käitumise jälgimises, afektis, soravuses, mõtte ja kõne produktiivsuses ja tähelepanu häirena). Siin on kategoriseeritud skisofreenia kõige levinumad psühhootilised sümptomid.
▲<big>Taju ja reaalsuse moonutus</big>
Sellised aistingud võivad klassikaliselt patsientides tekitada hirmu (ning ärevust ja segadust)
*
*
*
*
*
*
*
Skisofreeniat hakati kiiresti pidama isiksuse lõhestumiseks (anekdoot: Psühhiaatriahaigla ekskursiooni käigus seletab õde “Siin on meie skisofreenia osakond. Kaks tuba patsiendi peale”) – üks esimesi skisofreenia uurijaid, Sveitsi psühhiaater Eugen Bleuler (1908) aga väitis, et isiksusi on ikkagi üks, mitmeks “lõhenevad” hoopis inimese erinevad psühholoogilised funktsioonid.
Harilikult kujunevad psühhootilised sümptomid hästi defineeritavate (3) staadiumi kaupa.
Suur osa psühhootiliste sümptomitega patsiente näitab esimesi märke hilises teismeeas/varases täiskasvanu eas (WHO andmeil – 51% algas skisofreenia 15-25 e.a; 80% 15-35 e.a). Prodromaalne staadium kestab u 5 aastat – tasapisi hakatakse irduma normaalsest funktsioneerimisest ja sotsiaalsetest suhetest, emotsioonid muutuvad pinnapealseks või sobimatuteks, isiklik- või kooli/karjääri edu kannatab. Arvatakse, et skisofreenia võib avalduda just sellises inimese eluea mõttes kriitilises perioodis kuna just muutuste ja stressi käigus tulevad skisofreenia bioloogilised mehanismid esile (70% inimesest kes esimese psühhoosi hoo on saanud ütlevad, et kogesid viimase 3 nädala jooksul mingit stressirohket elusündmust).
Selles perioodis hakkavad inimesel ilmnema mitmesugused psühhoosi sümptomid (hallutsinatsioonid, luulud jne).
Harilikult paranetakse aktiivsest staadiumist järgemööda, aga paljud skisofreeniat põdevad inimesed jäävad mingeid sümptomeid siiski kogema (näiteks kindlad hallutsionatsioonid teatud olukordades – “pilved” ärevas olukorras vms), sagedasemalt jäävad alles negatiivsed sümptomid (lame meeoleolu). Uuringud on näidanud, et peale psühhoosist paranemist 28% skisofreenia haigetest tervenevad tagasi normaalsesse seisundisse (remit); 22% inimestest jäävad mingid positiivsed sümptomid kestma; 50% inimesi jäävad aktiivse ja residuaalse staadiumi vahele liikuma.
Skisofreenia puhul on normaalne nähtus tagasilangus (relapse) – peale esimesest psühhoosi episoodist paranemist kogeb järgneva 5 aasta jooksul 81% patsientidest tagasilangust. Peamisteks põhjusteks võib olla
*
*
|