Erinevus lehekülje "Hispaania inkvisitsioon" redaktsioonide vahel

resümee puudub
==== Kohtuprotsess ====
 
Inkvisitsiooniprotsess koosnes mitmestmitmetest istungististungitest, kus tunnistasid nii hagejadsüüdistuse esitajad kui ka kostjasüüalune. Viimasele määrati tribunaliliikmest kaitsja, kelle tööks oli kostjatsüüalust vaid nõustada ning ajendadaõhutada teda tõtt rääkima. Istungit juhtis peaprokurör. KostjaSüüdistatava ülekuulamised toimusid kohtukirjutaja (''notario del secreto'' - saladuse üleskirjutaja) juuresolekul, kes pani süüaluse sõnad üksikasjalikult kirja (inkvisitsiooni toimikud, võrreldes ajastu teiste kohtusüsteemide omadega, äratavad tähelepanu dokumentatsiooni täielikkuse poolest). Enese kaitsmiseks oli süülusel kaks võimalust: ''abonosabono'' ("käendus" ehk otsida tema poolt olevaid tunnistajaid) või ''tachastacha'' ("ümberlükkamine" - tõestada, et süüdistajate tunnistajad ei ole usaldusväärsed).
 
Süüaluste ülekuulamisel kasutati piinamist, kuid mitte süstemaatiliselt. Seda rakendati eelkõige judaismis ja alates 16. sajandist eelkõige judaismis ja protestantismis kahtlustatavate puhul. Näiteks piinati , Ameerika ajaloolase Henry Charles Lea hinnangul piinati aastatel 1575-1610 [[Toledo]] kohtus ligikaudu kolmandikku [[Ketserlus|ketserluses]] süüdistatavatest. Teistel perioodidel varieerus osakaal märkimisväärselt. Piinamine oli alati vahend, et saada süüaluse ülestunnistus, mitte karistus omaettekui selline. Seda kasutati soost ning vanusest hoolimata nii laste, keska olid vanemad kuiüle 14 aastat,aastaste kuilaste kaja vanurite puhul.
 
Inkvisitsiooni poolt kõige sagedamini kasutatavad piinamisprotseduurid olid ''strappado'', nn rätik ja piinapink. ''Strappado'' kujutas endast protsessi, kus süüalune, kelle pahkluude külge olid seotud raskused, rihmratta abil lae alla riputati. Seejärel lasti tal järsult kukkuda, mille tulemusena kannatasid käed ja jalad tugevate sikutuste all, vahel ka liigesest välja tulles. Piinamisviis „rätik“, teise nimega veepiin, seisnes rätiku või lapi asetamises ohvri suhu, lastes sel imendada kannust pealavalatavat vett, tekitades seeläbi uppumistunde. Kõige levinumaks vahendiks oli aga piinapink.
48

muudatust