Saare-Lääne vaenus: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
37. rida:
[[1530]]. aasta oktoobris oli senine Saare-Lääne ja ka [[Tallinna piiskop]] [[Georg von Tiesenhausen]] ootamatult surnud ning Saare-Lääne toomkapiitel ja rüütelkond valisid uueks piiskopiks kohaliku aadelkonna seast pärineva Reinhold von Buxhoevedeni. Kuid juba tema valimise ajal avaldasid mitmed [[Läänemaa]] aadlikud eesotsas mõjuvõimsa rüütelkonna liidri [[Georg von Ungern]]iga valitud piiskopi ehk elekti vastu meelt. Ungern oli esialgu lootnud oma pojast, Saare-Lääne toompraostist [[Wolmar von Ungern|Wolmarist]] uut piiskoppi teha, hiljem kaldus tema toetus aga markkrahv Wilhelmile.
Ungern oli nimelt tihedates sidemetes [[Preisimaa hertsog]]i [[Albrecht von Hohenzollern]]iga. Tema vend, peapiiskop [[Thomas Schöning]]i koadjuutoriks valitud markkrahv Wilhelm, saabus 1530. aasta sügisel umbkaudu samaaegselt Tiesenhauseni surma ja Buxhoevedeni piiskopiks valimisega Liivimaale ja Ungernist sai viimase üks peamisi nõunikke. Ungern otsustas Albrechti toetusele lootes saavutada Wilhelmi Saare-Lääne piiskopiks saamise. Ka Wilhelm oli piiskopitoolist äärmiselt huvitatud, sest koadjuutorikoht ei taganud vürstisoost Wilhelmile piisavat head äraelamist ja tema võimupiiridki olid äärmiselt ahtad, sest Liivimaa seisuste, eriti [[Liivi ordu]] survel, pidi Wilhelm nõustuma sellega, et ta Schöningi eluajal peapiiskopkonna valitsemisesse ei sekku. Wilhelm püüdis saada sissetulekuid vaimulike ametikohtade endale
Samal ajal süvenes aga Buxhoevedeni vastasseis Saare-Lääne aadelkonnaga, kes hakkasid juba [[1531]]. aastal nõudma tema tagasiastumist, kui ta oma vasallide privileege ei austa ja [[paavst]]il end piiskopiks kinnitada ei lase. Ilmselt oli oluliseks probleemiks ka piiskopkonna äärmiselt halb majanduslik olukord, mille oli tekitanud Buxhoevedeni eelkäija Georg von Tiesenhausen, kelle poolt rüütelkonnale antud privileegide kinnitamist Buxhoeveden püüdis samuti kõrvale hiilida. Paavstilt kinnituse hankimine oli aga seotud suurte kulutustega ja võttis sageli aastaid aega. Buxhoeveden lubas siiski rüütelkonnale, et täidab mõlemad nõudmised, kuid aadelkonna rahulolematus kasvas sellegipoolest, Ungern ärgitas ka ühe enam Wilhelmi auahnust. Buxhoeveden kaotaski 1532. aasta suveks tegeliku võimu Läänemaa üle, kuid Saaremaal oli tal siiski kohaliku rüütelkonna toetus ning tema residents [[Kuressaare]]s oli tugevalt kindlustatud. Sama aasta augustis sai ta ka lõpuks paavstliku kinnituse, kuid Liivimaal saadi sellest teada alles sama aasta lõpuks.
| |||