Süvaoperatsiooni teooria: erinevus redaktsioonide vahel

'''Süvalahingud''' (vene keeles '''Теория глубокой операции''') on Punaarmees 1930.-l loodud sõjandusteooria vaenlase vägede ründamisest palju sügavamale rindejoonest. Teooria seisneb asjaolul, et kasutades uusi relvi ning üksusi, on võimalik saavutada märkimisväärne strateegiline edu rünnates tähtsaid punkte mitte ainult rindejoonel, vaid selle taga. Eelkõige on siin mõeldud saboteerida või vallutada käsuliine, logistikat, haavata vaenlast õrnematest kohtadest kui rindejoon. Eesmärgi saavutamiseks püütakse soomusvägede abil murda rinne mitmeks osaks ja suruda need eraldi maha. Teooria on loodud mitmete mõjukate sõjaväelaste ühistööna, kuid tuntuimad neist on [[Vladimir Triandafillov]], [[Mihhail Frunze]] ja [[Mihhail Tuhhatševski]]. Uue lähenemise välja töötamise põhjustajaks oli ka ebaedu relvakonfliktides nagu [[Vene-Jaapani sõda]], [[Esimene Maailmasõda]] ning [[Poola-Nõukogude sõda]]<ref name="Harrison 2001, lk. 4">Harrison, Richard W. ''The Russian Way of War: Operational Art 1904–1940''. Lawrence, Kan.: University Press of Kansas, 2001. ISBN 0-7006-1074-X</ref>. Süvalahingud on ka uudsed, kuna tekitasid senise [[strateegia]]-[[taktika]] teljele kolmanda, vahepealse teguri "[[operatsioonid]]".