Erinevus lehekülje "Carl Stumpf" redaktsioonide vahel

Lisatud 109 baiti ,  8 aasta eest
 
== Biograafia ==
Carl Stumpf sündis Wiesentheidis[[Wiesentheid]]is, Bavaarias[[Kitzingeni kreis]]is, [[Alam-Frangimaa]]l, [[Baieri]]s (tänapäeva Saksamaa). Ta oli kohaliku füüsiku Eugen Stumpfi ning Marie Adelmann Stumpfi poeg. Tema perekonnas oli olnud pikk uurijate ning akadeemikute ajalugu ning seetõttu tutvus Stumpf teadusega väga noores eas. Tema põhihuviks oli aga hoopis muusika ning kümneaastaselt ta juba komponeeris ning mängis kuute instrumenti
 
Stumpf käis kohalikus gümnaasiumis, pärast mida ta alustas õpinguid Wurzburgi[[Würzburgi ülikoolisülikool]]is, uurides esteetikat ning teadust. Ülikoolis kohtus ta fenomenoloogi [[Franz BrentanogaBrentano]]ga, kes mõjutas Stumpfi muutma oma eriala filosoofia ning teaduse suunas. Brentano julgustas Stumpfi ka jätkama oma doktoriõpinguid Gottingeni[[Göttingeni ülikoolisülikool]]is. 1868 sai Stumpf oma doktorikraadi [[Rudolph Hermann Lotze]]'lt.
 
[[1869]] astus Stumpf katoliku seminari, et õppida preestriks. Aasta hiljem ta lahkus sealt, sügavalt pettunud kiriku dogmaatilisuses. Selle asemel hakkas ta GottingenisGöttingenis Filosoofia osakonnas instruktoriks. Sealt tutvus ta [[Wilhelm WeberiWeber]]i ning [[Gustav FechnerigaFechner]]iga ning töötasid koos mitmete psühholoogiliste eksperimentide kallal.
 
[[1873]] sai Stumpf filosoofia professoriks WurzburgiWürzburgi ülikoolis. Seal alustas ta heli ning tajuuuringutega, avaldades esimese köite oma Tonpsychologie'st 1883. 1878 abiellus ta Hermine Biedermanniga. Aasta hiljem võttis ta vastu koha filosoofia professorina [[Praha ülikoolisülikool]]is. 1884 alustas ta õpetamist [[Halle ülikoolisülikool]]is ning 1889 Münheni[[Müncheni ülikoolisülikool]]is.
 
1894 jäi Stumpf [[Berliini ülikooliülikool]]i, kus temast sai Berliini Psühholoogiainstituudi professor, mille varem oli rajanud Hermann Ebbinghaus. Stumpf korraldas instituudi ümber ning asutas oma laboratooriumi, mis sai kuulsaks kogu maal. Sellest instituudist sai põhikonkurent Wilhelm Wundt'i psühholoogialaboratooriumile Leipzigi ülikoolis. Stumpf jäi oma karjääri lõpuni Berliini.
 
1896 juhtis Stumpf Kolmandat Rahvusvahelist Psühholoogia Kongressi.
 
1904 oli ta 13 tunnustatud teadlasega paneelis, mida tunti kui Hansu Komisjoni, et otsustada, kas hobune nimega Tark Hans oskab arvutada. Psühholoog [[Oskar Pfungst]] tõestas, et hobune ei osanud päriselt arvutada.
 
Oma karjääri lõpuks lõi Stumpf Berliini Lastepsühholoogia Assotsatsiooni ning jätkas samal ajal muusika kirjutamist. 1915 avas Stumpf koos teiste tunnustatud filoloogidega asutuse, mis hõlmas Fonogrammi arhiivi, kus säilitati muusikat erinevatest maailma paikdest.
40 393

muudatust