Giuseppe Verdi: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P robot lisas: vep:Verdi Džuzeppe |
Resümee puudub |
||
6. rida:
Verdi sündis [[Parma]] lähedal Le Roncole külas. Tema isa oli trahteripidaja. Kui Verdi oli väike, siis nad kolisid [[Piacenza]]st [[Busseto]]sse. Talle meeldis kirikus orelimuusikat kuulamas käia. Oma klaveriõpinguid alustas ta Busseto kiriku organisti juhendamisel. 11-aastaselt oli ta ise selle kiriku organist. Muusikat õppis ta ikka eraõpetaja juures. 20-aastaselt läks ta [[Milano]]sse, et seal jätkata oma õpinguid. Ta tahtis astuda sealsesse konservatooriumi, kuid teda ei võetud vastu. Kompositsioonieksam läks küll hästi, kuid klaverieksamil osutus, et tal oli halb käte asend, mida peeti parandamatuks. Peale selle oli ta vanuselt kaks aastat üle lubatud piiri ja neli aastat tavalisest vastuvõtueast vanem. Peale selle oli ta võõramaalane ja konservatooriumis nappis kohti. Ta jätkas õpinguid eratundides, kuid naasis peagi [[Busseto]]sse.
Bussetosse naastes sai temast linna muusikaelu juht ning Antonio Barezzi (kohalik metseen ja muusikaarmastaja, kes oli juba pikalt Verdi muusikalise ambitsioone toetanud) toel andis ta oma esimese avaliku esinemise Barezzi kodus 1830.aastal.
Barezzi oli Verdi muusikast väga vaimustunud ning selle tõttu palus ta Verdit, et ta oleks tema tütre, Margherita, muusikaõpetaja. Margherita ja Verdi armusid ning abiellusid 1836.aastal. Kooselust sündis kaks last, kes mõlemad surid veremürgitusse ajal, kui Verdi tegeles oma esimese ooperi kirjutamisega. Varsti peale seda suri ka tema abikaasa. Verdi armasta oma lapsi ja naist väga ja langes peale nende surma sügavasse masendusse.
== Lõpu aastad ja surm ==
Elu lõpuaastatel tegelas ta mitme varasema ooperi ümber töötlemise ja parandamisega.
Üks tema hilisemaid oopereid on „Otello“, mis põhineb William Shakespear’i näidendil ning mis esietendus Milanos 1887.aastal. Teose muusikaline materjal on katkematu ja seda ei saa lihtsa vaevaga jaotada erinevateks numbriteks, et esitada mõnel kontserdil. Osa kriitikuid on öelnud, et olenemata meisterlikust orkestratsioonist, puudub antud teoses meloodiline sära, mis on varasematele Verdi teostele nii omane. Samas on ka paljud kriitikud vastu väitnud, et „Otello“ sisaldab väga kauneid ja väljendusrikkaid muusikalisi fraase ning samuti võib ooperist leida väga värvikaid karaktereid.
Verdi viimaseks ooperiks jäi „Falstaff“, mille libreto kirjutas Arrigo Boito. Teos ise põhineb aga Shakespear’i näidendil „Windsori lõbusad naised“. Ooper saavutas rahvusvahelise tuntuse ja on üks kõrgemini hinnatuid koomilisi oopereid, kus Verdi näitab oma geniaalsust kontrapunkti tundmise osas.
1897.aastal lõpetas Verdi oma viimase töö – seade ladina keelsele tekstile ''Stabat Mater''. See oli viimane neljast vaimulikust teosest, mida Verdi komponeeris ja mida sageli esitatakse nii eraldi kui ka kõik osad koos. Esimene ettekanne kõigist neljast osast korraga oli 1898.aastal Pariisis ''Grande Opéra’s''.
21.jaanuaril 1901 sai Verdi insludi olles Milanos hotellis. Tema olukord muutus järk-järgult mannetumaks ning ta suri kuus päeva hiljem 27.jaanuaril. Verdi matusetele kogunes rohkem inimesi kui ühelegi teisele rahva kogunemisele Itaalias kunagi kohale tulnud on.
== Roll Itaalia ühendamises ==
| |||