Erinevus lehekülje "Hispaania inkvisitsioon" redaktsioonide vahel

* Protsess võidi peatada ja süüdistatav seega vabadusse jääda, olles siiski kahtlusalune, kelle kohtuasi võis iga hetk jätkuda. Protsessi peatamine oli üks õigeks mõistmise viisidest, mis võimaldas seda lõpetada ilma avalikult tunnistamata, et süüdistused olid ekslikud.
* Kaebealune võidi panna pattu kahetsema. Süüdimõistmise korral, tuli tal avalikult kahetseda oma kuritegusid (''de levi'', ehk suulise ustavusvande läbi katoliku kirikule, kui tegemist oli väiksema kuriteoga ja ''de vehementis'' raske kuriteo puhul, mis kujutas endast kirjalikku tõotust, mille murdmise puhul ootas surm tuleriidal) ning talle määrati karistus, milleks võis olla näiteks ''sambenito'' (riietus, mida süüdistatav kahetsuse märgiks kandma pidi), pagendamine (ajutine või igavene), trahvid või [[Galeer|galeerile]] sõudjaks saatmine.
* Süüdistatav võis olla „lepitatud“. Peale avaliku tseremoonia, kus süüdimõistetu leppis ära katoliku kirikuga, olid olemas ka karmimad karistused, nende seas pikad vanglistusvangistus- või galeeritööperioodid ning kogu vara ja hüvede konfiskeerimine. Samuti eksisteerisid füüsilised karistused, nagu piitsutamine.
* Kõige rangem karistus oli surm tuleriidal. See määrati ketseritele, kes ei öelnud lahti oma vaadetest, ja mitmendat korda süüdistatavadsüüdistatavatele. Hukkamine oli avalik. Kui süüdimõistetu kahetses, kägistati ta enne tuleriidale viimist ''garrote vil'''i (kägistamiseks mõeldud masin) abil, vastasel juhul põletati ta elusalt.
 
Sagedased olid ka juhud, mil süüdimõistetu põletati „piltlikult“, kas sellepärast, et ta mõisteti süüdi, kui teda polnud füüsiliselt kohal, või seepärast, et ta suri enne kohtuprotsessi lõppu.
Anonüümne kasutaja