Erinevus lehekülje "Hispaania inkvisitsioon" redaktsioonide vahel

Süüaluste ülekuulamisel kasutati piinamist, kuid mitte süstemaatiliselt. Seda rakendati alates 16. sajandist eelkõige judaismis ja protestantismis kahtlustatavate puhul. Näiteks, Ameerika ajaloolase Henry Charles Lea hinnangul piinati aastatel 1575-1610 [[Toledo]] kohtus ligikaudu kolmandikku [[Ketserlus|ketserluses]] süüdistatavatest. Teistel perioodidel varieerus osakaal märkimisväärselt. Piinamine oli alati vahend, et saada süüaluse ülestunnistus, mitte karistus omaette. Seda kasutati soost ning vanusest hoolimata nii laste, kes olid vanemad kui 14 aastat, kui ka vanurite puhul.
 
Inkvisitsiooni poolt kõige sagedamini kasutatavad piinamisprotseduurid olid ''strappado'', nn rätik ja piinapink. ''Strappado'' kujutas endast protsessi, kus süüalune, kelle pahkluude külge olid seotud raskused, rihmratta abil lae alla riputati . Seejärel lasti tal järsult kukkuda, mille tulemusena kannatasid käed ja jalad tugevate sikutuste all, vahel ka liigesest välja tulles. Piinamisviis „rätik“, teise nimega veepiin, seisnes rätiku või lapi asetamises ohvri suhu, lastes sel imendada kannust pealavalatavat vett, tekitades seeläbi uppumistunde. Kõige levinumaks vahendiks oli aga piinapink.
 
[[Pilt:Goya Tribunal.Flammenhut.jpg|thumb|''Sambenito'''t kandev patukahetseja inkvisitsioonikohtu ees. (Goya)]]
Anonüümne kasutaja