Hispaania inkvisitsioon: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Resümee puudub
5. rida:
== Inkvisitsiooni toimimine ==
Esiteks tuleb arvesse võtta, et inkvisitsioon ei toiminud omavoliliselt, vaid vastavalt [[kanooniline õigus|kanoonilisele õigusele]]. Selle toimingud olid üksikasjalikult väljendatud niinimetatud “Instruktsioonides” (hisp k ''Instrucciones''), mis olid koostatud peamiste [[inkvisiitorite]] Torquemada, Deza y Valdési poolt.
 
== Süüdistus ==
15. rida:
== Kinnipidamine ==
 
Pärast kaebust uurisid juhtumit hindajad (hisp k ''calificadores''), kes pidid selgeks tegema, kas toime oli pandud [[Ketserlus|ketserlusakt]] ja alles seejärel võidi süüdlane vangistada. Tegelikkuses leidsid aga aset paljud ennetava vangistamise juhtumid, millest mõnede puhul pidi kinnipeetu ootama vanglas kuni kaks aastat, enne kui hindajad ta juhtumit uurisid.
 
Süüaluse kinnipidamisel konfiskeeris inkvisitsioon ka inimese varad. Vahialuse varandust kasutati tema ülalpidamis- ja kohtukuludeks, mistõttu jäid vangistatu lähedased tihtipeale vaesusesse. Alles 1561. aastal anti välja juhised olukorra parandamiseks.
23. rida:
== Kohtuprotsess ==
 
Inkvisitsiooniprotsess koosnes mitmest istungist, kus tunnistasid nii hagejad kui ka kostja. Viimasele määrati tribunaliliikmest kaitsja, kelle tööks oli kostjat vaid nõustada ning ajendada teda tõtt rääkima. Istungit juhtis peaprokurör. Kostja ülekuulamised toimusid ''notario del secreto'' juuresolekul, kes pani süüaluse sõnad üksikasjalikult kirja (inkvisitsiooni toimikud, võrreldes ajastu teiste kohtusüsteemide omadega, äratavad tähelepanu dokumentatsiooni täielikkuse poolest). Enese kaitsmiseks oli süülusel kaks võimalust: ''abonos'' (otsida tema poolt olevaid tunnistajaid) või ''tachas'' (tõestada, et süüdistajate tunnistajad ei ole usaldusväärsed).
 
Süüaluste ülekuulamisel kasutati piinamist, kuid mitte süstemaatiliselt. Seda rakendati alates 16. sajandist eelkõige judaismis ja protestantismis kahtlustatavate puhul. Näiteks, Ameerika ajaloolase Henry Charles Lea hinnangul piinati aastatel 1575-1610 [[Toledo]] kohtus ligikaudu kolmandikku [[Ketserlus|ketserluses]] süüdistatavatest. Teistel perioodidel varieerus osakaal märkimisväärselt. Piinamine oli alati vahend, et saada süüaluse ülestunnistus, mitte karistus omaette. Seda kasutati soost ning vanusest hoolimata nii laste, kes olid vanemad kui 14 aastat, kui ka vanurite puhul.
 
Inkvisitsiooni poolt kõige sagedamini kasutatavad piinamisprotseduurid olid ''strappado'', nn rätik ja piinapink. ''Strappado'' kujutas endast protsessi, kus süüalune, kelle pahkluude külge olid seotud raskused, rihmratta abil lae alla riputati Seejärel lasti tal järsult kukkuda, mille tulemusena kannatasid käed ja jalad tugevate sikutuste all, vahel ka liigesest välja tulles. Piinamisviis „rätik“, teise nimega veepiin, seisnes rätiku või lapi asetamises ohvri suhu, lastes sel imendada kannust pealavalatavat vett, tekitades seeläbi uppumistunde. Kõige levinumaks vahendiks oli aga piinapink.
 
[[Pilt:Goya Tribunal.Flammenhut.jpg|thumb|''Sambenito'''t kandev patukahetseja inkvisitsioonikohtu ees. (Goya)]]
38. rida:
* Kohtualune võidi õigeks mõista, kuid seda juhtus väga harva.
* Protsess võidi peatada ja süüdistatav seega vabadusse jääda, olles siiski kahtlusalune, kelle kohtuasi võis iga hetk jätkuda. Protsessi peatamine oli üks õigeks mõistmise viisidest, mis võimaldas seda lõpetada ilma avalikult tunnistamata, et süüdistused olid ekslikud.
* Kaebealune võidi panna „pattupattu kahetsema“kahetsema. Süüdimõistmise korral, tuli tal avalikult kahetseda oma kuritegusid (''de levi'', ehk suulise ustavusvande läbi katoliku kirikule, kui tegemist oli väiksema kuriteoga ja ''de vehementis'' raske kuriteo puhul, mis kujutas endast kirjalikku tõotust, mille murdmise puhul ootas surm tuleriidal) ning talle määrati karistus, milleks võis olla näiteks ''sambenito'' (riietus, mida süüdistatav kahetsuse märgiks kandma pidi), pagendamine (ajutine või igavene), trahvid või galeerile sõudjaks saatmine.
* Süüdistatav võis olla „lepitatud“. Peale avaliku tseremoonia, kus süüdimõistetu leppis ära katoliku kirikuga, olid olemas ka karmimad karistused, nende seas pikad vanglistus- või galeeritööperioodid ning kogu vara ja hüvede konfiskeerimine. Samuti eksisteerisid füüsilised karistused, nagu piitsutamine.
* Kõige rangem karistus oli surm tuleriidal. See määrati ketseritele, kes ei öelnud lahti oma vaadetest, ja mitmendat korda süüdistatavad. Hukkamine oli avalik. Kui süüdimõistetu kahetses, kägistati ta enne tuleriidale viimist ''garrote vil'''i (kägistamiseks mõeldud masin) abil, vastasel juhul põletati ta elusalt.
 
Sagedased olid ka juhud, mil süüdimõistetu põletati „piltlikult“, kas sellepärast, et ta mõisteti süüdi, kui teda polnud füüsiliselt kohal, või seepärast, et ta suri enne kohtuprotsessi lõppu.
Karistuste määramine oli erinevatel ajajärkudel varieeruv. Usutakse, et surmanuhtlused olid sagedased eelkõige inkvisitsiooni esimesel etapil (García Cárceli andmetel mõistis Valencia kohus enne 1530. aastat surma 40% kohtualustest, kuid pärast langes see protsent 3-le.)
 
== ''Autos de fe'' ==
58. rida:
== Hispaania inkvisitsiooni Must Legend ==
16. sajandi keskpaigas, samal ajal toimuva [[Protestantism|protestantide]] tagakiusamise käigus, hakkas mitmete Euroopa protestantlike haritlaste sulest ilmuma ettekujutus inkvisitsioonist, mis liialdas selle negatiivsete külgedega propagandistlikel põhjustel. Üks esimesi, kes sel teemal kirjutas, oli inglane John Foxe (1516-1587), pühendades Hispaania inkvisitsioonile terve peatüki oma raamatust ''The Book of Martyrs''. Musta Legendi teiseks allikaks oli ''Sanctae Inquisitionis Hispanicae Artes'', mis oli allkirjastatud varjunimevarjunimega Reginaldus Gonzalvus Montanus poolt, kuid mille tõenäoliselt kirjutatasid kaks [[Eksiil|eksiilis]] asuvat hispaania protestanti Casiodoro de Reina y Antonio del Corro. See raamat saavutas suure edu ning tõlgiti inglise, prantsuse, hollandi, saksa ja ungari keelde, tugevdades inkvisitsiooni negatiivset kuvandit Euroopas.Hollandlased ja inglased, Hispaania poliitilised rivaalid, aitasid samuti kaasa Musta Legendi levikule.
 
Teised inkvisitsiooni Musta Legendi allikad pärinevad Itaaliast. [[Fernando II (Aragón)|Fernando II Katoliiklase]] katsed laiendada Hispaania inkvisitsiooni [[Napoli kuningriik|Napolisse]] panid aluse mitmetele rahutustele. Seetõttu toimus seal hispaaniavastaseid ülestõuse kuni 1564. aastani. [[Sitsiilia kuningriik|Sitsiilias]], kus inkvisitsioon vastu võeti, oli 1511. ja 1516. aastal samuti rahutusi Usudoktriini Kongregatsiooni vastu. Paljud XVI sajandi itaalia autorid viitavad õudusega inkvisiitorite tegevustele.