Hispaania inkvisitsioon: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
25. rida:
Inkvisitsiooniprotsess koosnes mitmest istungist, kus tunnistasid nii hagejad kui ka kostja. Viimasele määrati tribunaliliikmest kaitsja, kelle tööks oli kostjat vaid nõustada ning ajendada teda tõtt rääkima. Istungit juhtis peaprokurör. Kostja ülekuulamised toimusid notario del secreto juuresolekul, kes pani süüaluse sõnad üksikasjalikult kirja (inkvisitsiooni toimikud, võrreldes ajastu teiste kohtusüsteemide omadega, äratavad tähelepanu dokumentatsiooni täielikkuse poolest). Enese kaitsmiseks oli süülusel kaks võimalust: abonos (otsida tema poolt olevaid tunnistajaid) või tachas (tõestada, et süüdistajate tunnistajad ei ole usaldusväärsed).
Süüaluste ülekuulamisel kasutati piinamist, kuid mitte süstemaatiliselt. Seda rakendati alates 16. sajandist eelkõige judaismis ja protestantismis kahtlustatavate puhul. Näiteks, Ameerika ajaloolase Henry Charles Lea hinnangul piinati aastatel 1575-1610 [[Toledo]] kohtus ligikaudu kolmandikku [[Ketserlus|ketserluses]] süüdistatavatest. Teistel perioodidel varieerus osakaal märkimisväärselt. Piinamine oli alati vahend, et saada süüaluse ülestunnistus, mitte karistus omaette. Seda kasutati soost ning vanusest hoolimata nii laste, kes olid vanemad kui 14 aastat, kui ka vanurite puhul.
Inkvisitsiooni poolt kõige sagedamini kasutatavad piinamisprotseduurid olid strappado, nn rätik ja piinapink. Strappado kujutas endast protsessi, kus süüalune, kelle pahkluude külge olid seotud raskused, rihmratta abil lae alla riputati Seejärel lasti tal järsult kukkuda, mille tulemusena kannatasid käed ja jalad tugevate sikutuste all, vahel ka liigesest välja tulles. Piinamisviis „rätik“, teise nimega veepiin, seisnes rätiku või lapi asetamises ohvri suhu, lastes sel imendada kannust pealavalatavat vett, tekitades seeläbi uppumistunde. Kõige levinumaks vahendiks oli aga piinapink.
| |||