Hispaania inkvisitsioon: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
1. rida:
Hispaania inkvisitsioon või Usudoktriini Kongregatsiooni kohus oli institutsioon, mis asutati 1478. aastal Hispaania katoliiklike valitsejate [[Isabel I (Kastiilia)|Isabel I]] ja [[Fernando II (Aragón)|Fernando II]] poolt eesmärgiga säilitada oma kuningriikides katoliku kirikut. Hispaania inkvisitsiooni algeks on sarnased institutsioonid, mis eksisteerivad Euroopas alates 12. sajandist, eriti 1184. aastal Prantsusmaal asutatu. Hispaania inkvisitsioon kuulus monarhia otsese võimu alla aastani 1834, mil valitses Isabel II, kuigi juba 1812. aastal kiideti see muutus Cádizi kohtutes absoluutse häälteenamusega heaks.
Inkvisitsioon kui vaimulik tribunal omas võimu ainult ristitud kristlaste üle. Seejuures ei saa aga unustada, et suurema osa oma ajaloost polnud ei Hispaanias ega temast sõltuvatel territooriumitel usuvabadust, seega kuulusid inkvisitsiooni kohtualluvusse kõik Hispaania kuninga alamad.
11. rida:
Inkvisitsiooni linna saabudes oli esimeseks sammuks armuedikt, mille luges ette inkvisiitor pärast pühapäevast missat. Selgitati võimalikke ketserlusilminguid ja julgustati koguduse liikmeid pöörduma inkvisitsioonikohtu poole, et kergendada oma südametunnistust. Neid nimetati armuediktideks, sest kõigile, kes end armuandmisperioodil (umbkaudu ühe kuu vältel) üles andsid ja kohtule esitlesid, pakuti võimalust kirikult lunastust paluda, seda ilma tõsiste karistusteta. Selline lubadus oli väga tõhus ja paljud inimesed läksidki vabatahtlikult kohtu ette. Ainult enda ülesandmisest aga ei piisanud: vaja oli süüdistada ka teisi seaduserikkujaid. Just informaatorid olid inkvisiitoritele ammendamatuteks teabeallikateks. Aja vältel asendati armuediktid nn usuediktidega, mis kaotasid võimaluse vabatahtlikult kirikuga leppida.
Kaebused olid anonüümsed, seetõttu ei olnud süüalusel mingisugust võimalust tuvastada süüdistajate isikuid. See oli inkvisitsioonivastaste (näiteks Kastiilia Rahvusassamblee,1518) üks kritiseeritumaid punkte. Tegelikkuses esines tihti valesüüdistusi kadeduse leevendamiseks ja sallimatuse väljendamiseks. Paljud süüdistused olid
== Kinnipidamine ==
58. rida:
16. sajandi keskpaigas, samal ajal toimuva protestantide tagakiusamise käigus, hakkas mitmete Euroopa protestantlike haritlaste sulest ilmuma ettekujutus inkvisitsioonist, mis liialdas selle negatiivsete külgedega propagandistlikel põhjustel. Üks esimesi, kes sel teemal kirjutas, oli inglane John Foxe (1516-1587), pühendades Hispaania inkvisitsioonile terve peatüki oma raamatust The Book of Martyrs. Musta Legendi teiseks allikaks oli Sanctae Inquisitionis Hispanicae Artes, mis oli allkirjastatud varjunime Reginaldus Gonzalvus Montanus poolt, kuid mille tõenäoliselt kirjutatasid kaks eksiilis asuvat hispaania protestanti Casiodoro de Reina y Antonio del Corro. See raamat saavutas suure edu ning tõlgiti inglise, prantsuse, hollandi, saksa ja ungari keelde, tugevdades inkvisitsiooni negatiivset kuvandit Euroopas.Hollandlased ja inglased, Hispaania poliitilised rivaalid, aitasid samuti kaasa Musta Legendi levikule.
Teised inkvisitsiooni Musta Legendi allikad pärinevad Itaaliast. [[Fernando II (Aragón)|Fernando II Katoliiklase]] katsed laiendada Hispaania inkvisitsiooni Napolisse panid aluse mitmetele rahutustele. Seetõttu toimus seal hispaaniavastaseid ülestõuse kuni 1564. aastani. Sitsiilias, kus inkvisitsioon vastu võeti, oli 1511. ja 1516. aastal samuti rahutusi Usudoktriini Kongregatsiooni vastu. Paljud XVI sajandi itaalia autorid viitavad õudusega inkvisiitorite tegevustele.
| |||