Hispaania inkvisitsioon: erinevus redaktsioonide vahel

Esiteks tuleb arvesse võtta, et inkvisitsioon ei toiminud omavoliliselt, vaid vastavalt [[kanooniline õigus|kanoonilisele õigusele]]. Selle toimingud olid üksikasjalikult väljendatud niinimetatud “Instruktsioonides” (hisp k Instrucciones), mis olid koostatud peamiste inkvisiitorite Torquemada, Deza y Valdési poolt.

 

 

Inkvisitsiooni linna saabudes oli esimeseks sammuks armuedikt, mille luges ette inkvisiitor pärast pühapäevast missat. Selgitati võimalikke ketserlusilminguid ja julgustati koguduse liikmeid pöörduma inkvisitsioonikohtu poole, et kergendada oma südametunnistust. Neid nimetati armuediktideks, sest kõigile, kes end armuandmisperioodil (umbkaudu ühe kuu vältel) üles andsid ja kohtule esitlesid, pakuti võimalust kirikult lunastust paluda, seda ilma tõsiste karistusteta. Selline lubadus oli väga tõhus ja paljud inimesed läksidki vabatahtlikult kohtu ette. Ainult enda ülesandmisest aga ei piisanud: vaja oli süüdistada ka teisi seaduserikkujaid. Just informaatorid olid inkvisiitoritele ammendamatuteks teabeallikateks. Aja vältel asendati armuediktid nn usuediktidega, mis kaotasid võimaluse vabatahtlikult kirikuga leppida.