Pärisorjus: erinevus redaktsioonide vahel

Euroopas tekkis pärisorjus varakeskajal peale orjandusliku korra üleminekut feodalismile. Orjandusliku korra lõpus maaharimisega tegelenud [[ori|orjad]] ([[servid]]) muutusid feodalismi ajal esimesteks pärisorjadeks. Pärisorjadeks muudeti Euroopas ka enamusenamik vabu kogukonnatalupoegi nende sunnismaisteks muutmise tagajärjel 8. – 10. sajandil [[Prantsusmaa]]l, 8. – 11. sajandil [[Saksamaa]]l ja 10. – 11. sajandil [[Inglismaa]]l. Prantsusmaal moodustasid pärisorjad 11. – 13. sajandil rahvastiku enamuse.

Pärisori erines orjast õiguse poolest abielluda vabalt valitud elukaaslasega, seega omada peret. Pärisorjal oli õigus omada vallasvara.

[[Saksamaa]] idapoolsetes osades tugevnes pärisorjus eriti 16. – 18. sajandil, kui kasvas vilja tarbimine, mille tagajärjel suurendati teorenti.

Kuigi Lääne-Euroopas algas pärisorjusest vabaksostmine juba 13. sajandil, oli näiteks Prantsusmaal veel 1789. aastal 7 % talupoegi pärisorjad. Pärisorjus kaotati enamikus riikides ajavahemikul 1721–1820. [[Rumeenia]]s [[1864]]. aastal.

Eestis hakkas pärisorjus tekkima alates 13. sajandist, kui peale vallutamist andsid [[maahärra]]d andsid oma [[vasall]]idele [[kodukariõigus]]e ja [[1315]]. aastal kõrgema kohtuvõimu õiguse Harju ja Virumaal.

15. sajandil algassai alguse ka talupoegade müümine maast ja perest lahus. Esialgu säilis küll talupoegadel küll omandiõigus [[vallasvara]]le, kuid 16. sajandi algusest piiras seda peale feodaalkoormiste ka mõisnike ostueesõigus, ningsamuti eirati ka talupoegade pärimisõigust. Samal ajal muudeti sunnismaisus üldiseks.

Rootsi riigivõim kindlaks riigimõisate talupoegade koormised. [[1681]]. aastal kaotati Liivimaa ja [[1687]]. aastal Eestimaa riigimõisates kaotati kroonutalupoegade pärisorjus eraõigusliku omandi mõistes, kuid säilis sunnismaisus ja seotus mõisaga. Riigimõisa rentnike ja talupoegade suhted reguleeriti reglementidega Liivimaal 1691. ja Eestimaal 1696. aastal. Reglementide alusel sai talupoeg õiguse esitada kaebusi rentniku ja kohalike võimukandjate peale, kuni kuningani välja.

Pärisorjus kaotati 1816. aastal [[Eestimaa talurahvaseadused|Eestimaal]] ja 1819. aastal [[Liivimaa talurahvaseadused|Liivimaa talurahvaseadusega]], kuid kehtima jäid paljudki pärisorjusega kaasnevad igandid nagu [[teoorjus]], liikumiskitsendused (likvideeriti alles [[1863]]. aasta [[passiseadus]]ega), piiratud [[kodukariõigus]] (muudeti ära aastal [[1865]]) ja [[raudvara]]. 1868. aastal keelustataksekeelustati teoorjus.

Venemaal olid pärisorjuse alged olemas juba Kiievi-Vene riigi ajal, kui talupoegi sunnismaistatisunnismaisteks muudeti. Üldine talupoegade pärisorjastamine algas Venemaal 15. sajandil.

[[1497]]. aastast tohtisid talupojad ühe mõisniku juurest teise juurde minna ainult nädal enne ja pärast sügisest [[Jüripäev|jüripäeva]] [[sudebnik]]u loal, makstes endisele mõisnikule lahkumisandamit. 16. sajandil viidi venemaalVenemaal pärisorjastamine lõppulelõpule kehtestades [[keeluaasta]]d ja [[määraasta]]d.

[[1649]]. aasta [[Maakogu seadustik]] vormistas pärisorjuse Venemaal seaduslikult ja muutesmuutis [[mõis]]a kirjetesse kantud talupojad mõisniku pärandvaraks. 18. sajandi algul levis pärisorjus ka Ukrainasse. [[1760]]. aastal said mõisnikud õiguse oma vastuhakanud talupoegi karistuseks [[Siber]]isse saata.