Jean-Philippe Rameau: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
→‎Varasem eluperiood (1683-1732): - sahmisin veel natuke
Katimeibau (arutelu | kaastöö)
Resümee puudub
23. rida:
 
Alles 50aastaselt otsustas Rameau end siduda ooperite loomisega, millega ta tegelikult enamiku oma kuulsusest hiljem saavutaski. Ta oli juba palunud Houdar de la Mottel 1727. aastal kirjutada libreto, kuid sellest koostööst ei tulnud midagi välja. Lõpuks soovis ta proovida kätt lüürilise ooperi loomises peale Montéclairi Jephté kuulmist 1732. aastal. Rameau ,,Hippolyte et Aricie" esietendus Académie Royale de Musiques 1733. aasta 1. oktoobril. See sai kohe tuntuks olulisima prantsuse ooperina, mis on loodud peale Lully surma, kuid publik jagunes kahte kaheldes, kas selline asi on hea või mitte. Mõned inimesed, näiteks helilooja André Campra, olid hämmastunud selle ooperi uudsusest ning originaalsusest. Teised leidsid, et Rameau leiutatud harmooniad on kokkusobimatud ja arvasid, et see teos on rünnak Prantsuse muusikatraditsiooni vastu. Lully ja Rameau pooldajad võitlesid ajakirjanduses selle küsimuse üle veel aastakümne lõpuni.
 
Rameaul oli hea suhe ning koostöö mõjuvõimsa rahastaja Alexandre de Riche La Poupelinièrega, kes oli tema patroon aastani 1753.
La Pouplinièrei armuke ja hiljem naine, Thérèse des Hayes, oli Rameau õpilane ja tema muusika suur imetleja. 1731. aastal sai Rameaust La Pouplinièrei väga heal tasemel isikliku orkestri dirigent. Sellel töökohal oli ta 22 aastat. Peale seda võttis tema töö üle Johann Stamitz ja hiljem Gossec. La Pouplinièrei suhtlusringkonnas viibimine võimaldas Rameaul kohtuda tolle aja juhtivate kultuurifiguuridega, sealhulgas Voltaireiga, kes hakkas varsti heliloojaga koostööd tegema. Nende esimene ühistöö, muusikaline tragöödia "Samson", keelati autoriteetide poolt. Vaimuliku sisuga ooper, mis oli kirjutatud Voltairei poolt, kes ise oli kurikuulus kirikukriitik, poleks olnud vastuvõetav.
 
Samal ajal kasutas Rameau oma uutmoodi muusikalist käekirja veidi kergema žanri, ooper-balleti, arendamiseks. Tema üliedukale lavateosele, "Les Indes galantes" (Galantsed indialased), järgnesid kaks muusikalist tragöödiat, Castor et Pollux ({{Kastor ja Polydeukes}}, 1737) ja Dardanus (1739). Lisaks valmis samal aastal ka ooper-ballet ''Les fêtes d'Hébé''. Kõik need 1730ndate ooperid on Rameau tunnustatumate teoste hulgas. Ometi järgnes helilooja edukale perioodile kuus aastat vaikust, mille jooksul ta avaldas ainult "Dardanuse" uue versiooni (1744). Sellise vaheaja põhjus on teadmata, kuigi on võimalik, et Rameau läks tülli kohaliku muusikaakadeemia (Académie royale de la musique) juhtidega.
 
Aasta 1745 oli Rameau karjääri pöördepunkt. Ta sai mitmeid palveid õukonnalt, et kirjutada muusikat tähistamaks prantslaste võitu Fontenoy lahingus ja Dauphini abielu Hispaania Infanta Maria Teresa Rafaelaga. Rameau lõi oma tähtsaima komöödilise ooperi, "Platée", ja kaks teost koostöös Voltaireiga: opéra-ballet "Le temple de la gloire" ja comédie-ballet "La princesse de Navarre". Need tõid Rameaule ametliku tuntuse, ta sai tiitli "Compositeur du Cabinet du Roi" ning ühes sellega olulise rahalise toetuse. Aastal 1745 sai alguse Rameau ja Jean-Jacques Rousseau vaenulikkus. Kuigi tänapäeval on Rousseau tuntud mõtlejane, oli tal ka ambitsioonikas plaan saada heliloojaks. Ta oli kirjutanud ooperi, "Les muses galantes", mis oli inspireeritud Rameau "Indes galantesest", kuid Rameau ei olnud säärasest muusikalisest lugupidamisavaldusest üldse meelitatud. Veel sama aasta lõpus, Voltaire ja Rameau, kes olid teiste teostega hõivatud, volitasid Rousseau muutmaks "La Princesse de Navarre" uueks ooperiks. Selles pidi sisalduma ka retsitatiiv "Les fêtes de Ramire". Rousseau väitis siis, et need koostööpartnerid olid temaga koostöös valminud sõnade ja muusika tunnustuse temalt röövinud, kuigi muusikateadlased ei ole kõnealusest teosest leidnud peaaegu ühtegi jälge Rousseau tööst. Sellele vaatamata kandis kibestunud Rousseau Rameau vastu kogu oma ülejäänud elu vimma.