Heinrich von Fick: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
7. rida:
Heinrich Claus Fick sündis [[1678]]. aastal [[Hamburg]]is ning ta ristiti [[3. november|3. novembril]] Hamburgi Püha Georgi kirikus
[[1699]]. aastal reisis Fick [[Stockholm]]i ning astus [[Carl Magnus Wilhelm Nieroth]]i rügementi. Temast sai rügemendi [[kortermeister]] [[Pärnu]]s.<ref name="Silnizki">Michael Silnizki "Geschichte des gelehrten Rechts in Russland" Vittorio Klostermann. 1997 <small>[http://books.google.com/books?id=Z88FYyJ_f3gC&pg=PA32&dq=Heinrich+Fick&as_brr=3&ei=UlIRSs_BG5bozATuzKCBAQ lk. 32] (saksa)</small></ref>. Pärast Põhjasõja käigus Liivimaa vallutamist ja Venemaa keisririigi koosseisu liitmist lahkus ta Saksamaale.
Seejärel asus ta [[Schleswig-Holstein]]i [[Schleswig-Holsteini hertsogiriik|hertsogiriigi]] valitsejate [[Holstein-Gottorp]]i [[dünastia]] teenistusse ning sai hertsog [[Christian August]]i erasekretäriks. [[1711]]. aasta algul nimetati ta [[Eckernförde]] komissar-[[linnapea]]ks.
Pärast [[Tönning]]i kindluse langemist [[Põhjasõda#Sõja otsustavad aastad|Põhjasõja]] käigus [[Taani]] vägede kätte [[1713]]. aastal läksid Holstein-Gottorpi valdused [[Taani]] valdusse. Fick vabanes ametist [[7. veebruar]]il [[1714]] ning naasis Rootsi.
Rootsis ei õnnestunud tal samalaadset positsiooni omandada, ning ta vahetas leeri. Novembris [[1715]] sai [[Peeter I]] teateid Fickist ja juba detsembris pakkus Fick oma teeneid Peeter I juures Peterburis asuva [[Schleswig-Holstein-Gottorfi dünastia]] printsi [[Karl Friedrich (Schleswig-Holstein-Gottorf)|Karl Friedrich]] õukonna ministri ja Holsteini diplomaadi krahv [[Henning Friedrich von Bassewitz]]i soovitusel tsaarile.
[[1716]]. aasta alguses sõitis ta Stockholmi, kus valmistas aasta lõpuni koopiaid sadadest dokumentidest, mis talle Rootsi vaenlase Venemaa moodsa valitsemisstruktuuri ülesehitamiseks vajalikud tundusid.<ref>Stephen J. Lee "Peter the Great" Routledge. 2001 <small>[http://books.google.com/books?id=IHzTbZCGHVEC&pg=PA48&dq=Heinrich+Fick&as_brr=3&ei=UlIRSs_BG5bozATuzKCBAQ lk. 48] (inglise)</small></ref> Seikluslikes tingimustes, osalt abikaasa seelikute all varjatult, viis ta materjali laeva pardale ning piiri taha.
[[1717]]. aastal kohtus Fick [[Amsterdam]]is tsaar Peetriga, kes andis talle [[23. jaanuar]]il 12 aastaks [[kammernõunik]]u või [[riiginõunik]]u patendi. [[17. veebruar]]il andis [[Saksa-Rooma keiser|Püha Rooma keiser]] [[Karl VI]] talle aadlitiitli.<ref name="Livland"></ref>
Aastatel 1717–1720 viidi läbi [[Venemaa keisririik|Venemaa keisririigi]] [[Riigiasutus|riigi]] haldus[[asutus]]te ja [[Venemaa Keisririigi haldusjaotus|haldusreform]] ([[1719. aasta oblastireform]]), mille tulemusel pidi endise [[Vene tsaaririik|Vene tsaaririik]] muutuma Euroopalikult valitsetavaks riigiks.
Rootsi eeskujul ülesehitatud vene kolleegiumite presidendid pidid olema vene päritolu, kuid asepresidendid võisid olla välismaalased. [[1726]] sai Fickist [[kommertskolleegium]]i asepresident. Ta töötas edukalt ning [[1727]]. aastal ühendati kommerts- ja [[manufaktuurkolleegium]].▼
▲Rootsi eeskujul ülesehitatud
Heinrich von Fick oli üks esimesi, kes arutas Venemaale [[teaduste akadeemia]] asutamist. Ta kirjutas instruktsiooni pealinna [[Sankt Peterburg]]i administreerimiseks. Ta hoolitses välismaiste käsitööliste ja ametnike värbamise eest, linnadevahelise korrapärase postiühenduse toimimise eest, [[kubermang]]ude valitsemise Rootsi eeskujul ümberkorraldamise eest, [[Riia]] ja [[Tallinn]]a eeskujul magistraatide sisseviimise eest kõigis linnades ja Rootsi sõjavangide värbamise eest Vene riigiteenistusse.
24. rida ⟶ 26. rida:
Tema tähelepanelikkus suunas teda edasi [[väliskaubandus]]e ja [[toll]]i reguleerimise, [[Eestimaa|Eesti-]], [[Liivimaa|Liivi-]] ja [[Ingerimaa]] mõisate omandisuhete selgitamise, [[näljahäda]]de vältimiseks provintsides [[teravili|teravilja]] ülesostmise, [[mäetööstus]]ettevõtete asutamise, [[väliskapital]]i paigutamise, investeerimisühingute asutamise õhutamise ja veel paljude asjade juurde.
[[1719]]. aastal nõudis
[[1720]]. aasta septembris palus Fick tsaarilt veel kord annetada talle [[Põltsamaa kihelkond]] koos õiguste ja privileegidega, mis Liivimaa aadliõiguse järgi Liivimaa aadlike kohta kehtivad.
3 kuud hiljem, 26. detsembril 1720. aastal, sai Fick soovitud
[[9. mai]]l [[1725]]. aastal kinkis [[Katariina I]] vana [[Poola kuningas]] [[Zygmunt III Waza]] poolt kinnitatud [[pärilusõigus]]e järgi Ficki poolt juba harima hakatud mõisatest [[Põltsamaa mõis|Põltsamaa]], Nõmme ja [[Adavere mõis]]ad endisele Rootsi [[feldmarssal]] [[Karl Gustav Dücker]]ile, kes oli aga pärast Põhjasõja lõppu asunud toetama Rootsi troonitaotlejat [[Karl Friedrich (Schleswig-Holstein-Gottorf)|Karl Friedrich]]i, kes kihlus 1724. aastal Peeter I tütre [[Anna Petrovna]]ga ning oli muutunud Venemaa poliitiliseks liitlaseks.
[[1731]]. aasta aprilli alguses vahistati Fick koos väimeeste [[Otto Reinhold Zoege von Mannteuffel]]i ning
Nad otsustati saata [[Siber]]isse, kuid Schulze suri juba teel vangistusse. Ficki ja tema väimeeste mõisad konfiskeeriti. Siberis kirjutas Fick ametnike omavoli alla sattunud [[jakuudid|jakuutide]] raskest olukorrast. [[1743]]. aastal pöördus ta Peterburgi tagasi.
Heinrich von Fick suri [[28. juuni]]l [[1750]], olles ära joonud pudeli [[vein]]i, mille Hamburgi Senat oli talle kui oma kodulinnale au teinud mehele saatnud. [[Veetõbi|Veetõve]] tõttu poleks ta tohtinud juua. Heinrich von Fick maeti [[Põltsamaa Niguliste kirik|Põltsamaa kirikusse]].
|