Pantomiim: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Mimo~etwiki (arutelu | kaastöö)
Resümee puudub
Mimo~etwiki (arutelu | kaastöö)
Resümee puudub
12. rida:
Tänapäeva pantomiimil on mitmeid eri stiile ja otsingusuundi. Pantomiim võib olla tantsuelementidega liikumisetendus, tummnäidend, estraadinumber jm. Euroopas on pantomiimi arengu seisukohalt oluline roll olnud eriti prantsuse ja tšehhi vabalaval ja teatril. Endises Nõukogude Liidus olid tugevad pantomiimikeskused Leedus, Eestis, Moskvas ja Peterburis, kus pantomiim arenes kas klassikalise pantomiimi poole, andes [[estraad]]i- või [[tsirkus]]enumbreid, või emantsipeerus teatris, andes [[tants]]ulisi (nagu oli Eestis) ja [[kloun]]aadlikke lahendusi (viimase suuna esindajaist on tuntuim vene klouni [[Vjatšeslav Polunin]]i juhtimisel tegutsenud teater "Litsedei"). Professionaliseerumist taotlevad miimid tegutsesid tihti mõne kontsertorganisatsiooni juures, kuid tekkis ka päriselt pantomiimile pühendunud poolprofessionaalseid truppe ning isegi spetsialiseerunud pantomiimiteatreid. 1967. aastal loodi läti päritoluga mitmekülgse kunstiinimese Modris Tenisonsi (Muodris Tenisonas) eestvedamisel Leedus Kaunase Pantomiimiteater.
 
'''Pantomiim endises Nõukogude Liidus.''' Endise N. Liidu eri paigus hakkas pantomiim arenema 1960. aastate algul. 1961. aastal loodi Lätis ansambel "Riia Pantomiim" Robert Līgersi juhtimisel. Omapoolse osa pantomiimižanri arengule endises N. Liidus andsid R. Slavski (Leningrad], A. Rumnev (Moskva), I. Rutberg (Moskva), J. Markova (Leningrad), K. Adomaitis (Kaunas) jmt nii mitmete teoreetiliste publikatsioonide, kriitiliste analüüside kui ka õpetustööga. Pantomiimile teiste kunstide seas kindlama koha leidmist kinnitas I Balti vabariikide pantomiimikunsti festival 1967. aastal Riias, kus oli esinejaid ja külalisi üle kogu N. Liidu. Festivali eestvedajateks olid "Riia Pantomiim" Lätist, stuudio "Pantomiim" A.Traksi juhtimisel Eestist ja Kaunase pantomiimitrupp M. Tenisonsi juhtimisel Leedust. Lisaks etendustele toimusid ka arutlused ja kohtumised.
 
1960. aastatel jäi pantomiim N. Liidus peamiselt entusiastidest amatööride mängumaaks. Kuigi amatöörlus tähendas erilalaisi arenguprobleeme ja organisatsioonilisi raskusi, võimaldas selline seisund samas suuremat iseseisvust, tõlgendusvabadust ja vaimset vabameelsust. Ametliku kultuuripoliitika taustal on too mõneti tõrjutud seisund, mis ajendas tegutsema võimalust mööda vabalaval, võrreldav 1960. aastate džässmuusika omaga, mida arendati klubitaolistes kinnistes ringides ja restoranimiljöös. Ametliku kultuuripoliitika tõrjuvuse üheks eredamaks näiteks on Kaunase kutseliseks arendatud pantomiimiteatri "mahamaterdamine", nii et kollektiiv koos oma juhi M. Tenisonsiga ei tõusnudki enam teovõimeliseks.

Sellele vaatmata pantomiim mitmekesistus eri rahvuskultuuride otsingutesotsingute omapära akudu ja hakati eristama olulisi suundi. Tartu "Vanemuise" "Mimeskide" ja V. Polunini juhitud Leningradi teater-stuudio "Litsedei" etenduste põhjal festivalil "Mim-parad 82" leiti,eristati etkaht pantomiimi selgeidselget arenguteidarenguteed onteatri kakssuunal: üks neist põhineb sümbolistlikul kujundlikkusel, teine psühholoogilise teatri elementidega rikastatud rahvalikul palaganikultuuril.<ref>V. Kolessova. "Parad mimov", ajaleht "Leningradski Universitet" 22. oktoober 1982.</ref>Teatrite ja ansamblite kõrval jätkasid oma kunsti arendamist ka soolomiimid, kes juhul, kui õnnestus tööd saada mõnes kontsertorganisatsioonis, nagu A. Jelizarov, said laiemaltki tuntuks.
 
==Pantomiim Eestis==