Pronksiöö: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub |
Resümee puudub |
||
5. rida:
Rahutuste ajendiks olid 26. aprillil [[Tõnismäe]]l [[pronkssõdur]]i monumendi juures tehtud ettevalmistused säilmete arheoloogiliste väljakaevamise ja identifitseerimise alustamiseks. Säilmete väljakaevamine ja identifitseerimine pidi algama [[27. aprill]]il kell 10, kuid need lükati rahutuste tõttu edasi. Nende eesmärgiks oli välja selgitada sinna maetud ning anda võimalus nende säilmete teisaldamiseks koos monumendiga sõjaväekalmistule.
Üks rahutuste korraldajaist Dmitri Linter kuulutas [[Venemaa]] telekanalile 26. aprilli hommikul, enne aprillirahutusi, et Eesti seisab kodusõja lävel, ja andis mõista, et paari päeva pärast näeb maailm hoopis teistsugust Eestit teiste valitsejatega. Kivid hakkasid politsei pihta lendama kohe, seetõttu politsei mässulised laiali ajaski{{lisa viide}}. Rahutustel tänaval olijatest 1/3 olid Eesti kodanikud{{lisa viide}}, ülejäänud olid ilma kodakondsuseta ja Venemaa kodakondsusega inimesed. Enne rahutusi kasvas Venemaalt Eestisse saabunute arv hüppeliselt, Rahutuste ajal ei lastud riiki Venemaalt bussidega siia tulevaid aktiviste.
Pronksiöö korraldajate (Dmitri Linter, Dimitri Klenski, Maksim Reva, Mark Sirõk) üle peetud kohtuprotsessil selgus, et aktsiooni oli hakatud ette valmistama vähemalt aasta varem, toetust saadi Vene Riigiduuma mõnedelt liikmetelt, kavas oli jõulise aktsiooni läbiviimine ja selle näitamine rahvusvahelistes teleuudistes.
Vastu korraldajate ootusi näitasid rahvusvahelised teleuudised käest läinud jõukude vägivallatsemist (kioskite purustamine ja paljaksröövimine, akende lõhkumine jne) Tallinna tänavail.
Vene Föderatsioon reageeris sündmustele kummaliselt, sundides koomale tõmbama kaubatransiiti läbi Eesti sadamate. Selle tulemusena kahekordistus kaubaveo maht läbi Ust-Luuga sadama, mille võimsused olid seni täielikult kasutamata.
==Kronoloogia==
| |||