Kelloggi-Briandi pakt: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
P kributoim |
||
2. rida:
'''Kellogg-Briandi pakt''' (samuti tuntud kui Pariisi pakt) sõlmiti 27. augustil 1928. aastal, mõistes hukka sõja kui rahvusliku poliitika edendamise vahendi. Paktile kirjutasid alla esindajad 15. riigist – Ameerika Ühendriigid, Suurbritannia, Itaalia, Jaapan, Saksamaa, Austraalia, Belgia, Kanada, Tšehhoslovakkia, Prantsusmaa, India, Iiri Vabariik, Uus-Meremaa, Poola, Lõuna-Aafrika.<ref> Palmowski, Jan. 2008. Kellogg–Briand Pact. A Dictionary of Contemporary World History. http://www.oxfordreference.com/views/ENTRY.html?subview=Main&entry=t46.e1234 (accessed November 14, 2011). </ref>
Kellogg-Briandi pakti ratifitseeris kokku 62 riiki. Tulenevalt sanktsioonide puudumisest ei olnud antud pakt efektiivne ning samuti ei leidnud laialdast toetust teiste riikide seas. Näiteks USA senat, ratifitseerides Kellogg-Briandi pakti vaid ühe vastuhäälega, rõhutas enesekaitse õiguse mittepiiramist ning ei leidnud põhjust olla kohustatud võtta kasutusele meetmeid pakti rikkunud osapoolte vastu. Pakt ei andnud rahvusvahelisel areenil ühtegi märkimisväärset panust, kuigi 1929. aastal suudeti lahendada Hiina ja NSVLi vaheline arusaamatus [[Mandžuuria]] küsimuses. Kokkuvõttes see pakt osutus mõttetuks,
▲Kellogg-Briandi pakti ratifitseeris kokku 62 riiki. Tulenevalt sanktsioonide puudumisest ei olnud antud pakt efektiivne ning samuti ei leidnud laialdast toetust teiste riikide seas. Näiteks USA senat, ratifitseerides Kellogg-Briandi pakti vaid ühe vastuhäälega, rõhutas enesekaitse õiguse mittepiiramist ning ei leidnud põhjust olla kohustatud võtta kasutusele meetmeid pakti rikkunud osapoolte vastu. Pakt ei andnud rahvusvahelisel areenil ühtegi märkimisväärset panust, kuigi 1929. aastal suudeti lahendada Hiina ja NSVLi vaheline arusaamatus Mandžuuria küsimuses. Kokkuvõttes see pakt osutus mõttetuks, see ilmnes 1931. aastal kui Jaapan tungis Mandžuuriasse, Itaalia Etioopiasse 1935. aastal ja Saksamaa okupeeris Austria 1938. aastal.<ref> Infoplease (2007) "Kellogg-Briand Pact", in: The Columbia Electronic Encyclopedia. Relased by Infoplease, http://www.infoplease.com/ce6/history/A0827317.html#ixzz1daAEtapi (accessed November 14, 2011) </ref>
== Pakti algatajad ==
Nimetus "Kellogg-Briandi pakt" tuleneb antud rahvusvahelise lepingu teksti autoritest: Ameerika ühendriikide välisminister [[Frank B. Kellogg]] ja Prantsuse välisminister [[Aristide Briand]].
Frank Billings Kellogg (22.12.1856- 21.12.1937) oli jurist, poliitik ja Ameerika Ühendriikide välisminister aastatel 1925-1929. Kellogg-Briandi koostamise eest auhinnati ta 1929. aastal Nobeli rahupreemiaga. Välisministrina oli ta eesmärgiks parandada USA-Mehhiko suhteid ja aidata lahendada kaua kestnud Tacna-Aafrika vastuolu Peruu ja Tšiili vahel.<ref> Kavanagh, Ed Dennis. 2009. Frank Kellogg. A Dictionary of Political Biography. http://www.oxfordreference.com/views/ENTRY.html?subview=Main&entry=t85.e378 (accessed November 14, 2011). </ref>
Aristide Briand (28.03.1862–7.03.1932) oli prantsuse riigimees ja peaminister üheteistkümnel korral ning välisminister Kellogg-Briandi pakti sõlmimisel. Ta oli 14. valitsuse liige ning 1926. aastal auhinnati teda Nobeli rahupreemiaga Locarno lepete sõlmimise eest. 1927. aasta juunis tegi ta
19. rida ⟶ 16. rida:
== Pakti eesmärk ja sisu ==
USA president Woodrow Wilson asutas 1919. aastal Rahvasteliidu eesmärgiga hoiduda sõjast, kasutades kollektiivkaitset, desarmeerimist ning lahendades rahvusvahelisi konflikte läbirääkimiste ja vahekohtuga. Samas oli sõda rahvusvahelisel tasandil seaduslikult vastuvõetav. Kellogg-Briandi pakt aga oli esimene rahvusvaheline leping, mis keelas liikmesriikidel sõjapidamise üksteise vahel.<ref name="Hurd"> Hurd, Ian. 2007. The Enigma of Article 2(4): Interests, Norms, and the Ban on War. http://www.law.yale.edu/documents/pdf/Intellectual_Life/Enigma_of_Article_2.pdf (accessed November 14, 2011). </ref>
See oli lühike dokument, mis koosnes kahest artiklist ning
▲See oli lühike dokument, mis koosnes kahest artiklist ning seal ei olnud määratud sanktsioone pakti tingimuste mittetäitmise eest. See oli 20. sajandi alguses kõige rohkem ratifitseeritud rahvusvaheline leping, mis registreeriti 4. septembril 1928. aastal Rahvasteliidus. Algselt oli plaanitud Kellogg-Briandi pakti sõlmimine vaid Prantsusmaa ja Ameerika Ühendriikide vahel, kuid hiljem liitusid veel mitukümmend riiki. <ref name="Hurd" />
Kellogg-Briand paktis ei mainitud õigust enesekaitsele, sest 20. sajandi alguses eeldati antud õiguse olemasolu ning ei peetud vajalikuks selle lisamist ühtegi lepingusse. Õigust enesekaitsele peeti rahvusvahelise tavaõiguse täiendavaks osaks, mis oli vajalik täiendus jõukasutamise keelule. USA toonane välisminister ja üks pakti teksti autoritest lausus 1928. aastal Senati ees kõnet pidades, et sõjakeelu ja enesekaitse vahel on kaudne side. Ta selgitas, et pakt näeb küll ette kohustust mitte astuda sõjategevusse, kuid loomulikult säilis rünnataval riigil õigus enesekaitsele.<ref name="Hurd"/>
Väljavõte orginaaltekstist:
34. rida ⟶ 27. rida:
Artikkel II – Kõik osapooled nõustuvad, et mis tahes liiki või päritolu osapoolte vaheliste vaidluste ja konfliktide lahendamiseks kasutatakse vaid patsifistlikke meetodeid.<ref name="Hurd"/>
Ajaloolane Albrecht Randelzhofer on toonud välja, et vajadus defineerida enesekaitse õigust kerkis esile siis, kui riigid hakkasid lahti ütlema kinnistunud mõttest, et sõjapidamine on suveräänsete riikide sünnipärane õigus. Seega pärast Kellogg-Briandi pakti sõlmimist tekkis arutelu enesekaitse õiguse erandite üle rahvusvahelises õiguses.<ref name="Hurd"/>
== Mõju rahvusvahelistele suhetele ==
Kui USA alustas 1942. ja 1943. aastal pärast II maailmasõda institutsioonile korra kavandamist, siis sõjakeeld oli keskne idee antud plaanis. Sõjakeeld lisati ÜRO asutavasse lepingusse peatükk II.4 enne Dumbarton Oaksi kokkusaamist kohustusena, et kõik organisatsiooni liikmed hoiduvad rahvusvahelistes suhetes sõjalise jõu kasutamise ähvardamisest või rakendamisest, kui see on vastuolus organisatsiooni seisukohtadega. Dumbarton Oaksi konverentsist ei ole ühtegi märget, et keegi osalejatest oleks antud punkti vastu vaielnud ning peatükk II.4 võeti 1945. aastal San
▲Kui USA alustas 1942. ja 1943. aastal pärast II maailmasõda institutsioonile korra kavandamist, siis sõjakeeld oli keskne idee antud plaanis. Sõjakeeld lisati ÜRO asutavasse lepingusse peatükk II.4 enne Dumbarton Oaksi kokkusaamist kohustusena, et kõik organisatsiooni liikmed hoiduvad rahvusvahelistes suhetes sõjalise jõu kasutamise ähvardamisest või rakendamisest, kui see on vastuolus organisatsiooni seisukohtadega. Dumbarton Oaksi konverentsist ei ole ühtegi märget, et keegi osalejatest oleks antud punkti vastu vaielnud ning peatükk II.4 võeti 1945. aastal San Fransiscos vastu. Ruth Russeli sõnul oli ülimalt oluline, et liikmesriigid lubaksid lahendada oma erimeelsused rahumeelselt. Just nimelt antud kohustus hoida rahu, tegi ÜROst vajaliku ja ihaldusväärse.<ref name="Hurd"/>
==Vaata ka==
==Viited==
| |||