Õiglane sõda: erinevus redaktsioonide vahel

Massihävitus-, eeskätt tuumarelvade leiutamine on toonud kaasa midagi ajalooliselt uut, mis lisab uusi dimensioone sõja moraaliprobleemidele. Nüüd on tehniliselt võimalik hävitada teisi riike ja kogu elu meie planeedil. Kerkib küsimus: kas sellises olukorrrasolukorras on õiglane sõda üldse võimalik? Standardne väide on, et kuigi tuumarelvaga ähvardatakse, on tõenäosus, et ähvardus ellu viiakse, nii kauge, et meil pole vaja muretseda teo kui niisuguse moraalsuse pärast - piisavalt veenev ähvardus välistab võimaluse olla sunnitud tuumarelva kasutama. Seega on sel küllaltki erandlikul juhtumil moraalne ähvardada ebamoraalse teoga, vähemalt kui ähvardamise eesmärk, rahu säilitamine, on moraalne. See on kaitstav argument, aga mitte selline, mida igaüks aktsepteeriks.<ref>Nicholson, M. "Rahvusvaheliste suhete alused". Tallinn: TEA Kirjastus, 2004</ref>

Õiglase sõja teooria eeldab moraalset vahetegemist agressori ja ohvri vahel, omades religioosset (peamiselt ristiusulist, kuid ka islamlikku) tausta, kuid religioossest taustast hoolimata on oma põhiolemustelt praktiline ja rahvusvahelises õiguses aktsepteeritud arusaam sõjast. Õiglase sõja teooria püüab vähendada üldtaunitavate agressiivsete sõdade arvu. Üritatakse ära määrata olukorrad, millal ühel või teisel riigil on moraalselt õigus sõda pidada. See läbi õigustataksegi ka vältimatut tapmist ja tsiviilobjektide purustamist. Selleks, et sõda oleks õiglane, peavad nii ''jusius ad bellum'' kui ka ''jusius in bello'' nõuded olema rahuldatud. Sisuliselt tähendab see, et ka ebaõiglast sõda on võimalik tõlgendada õiglasena, kui selle vallapäästmise põhjus on subjektiivselt ja näiliselt õiglane. Moraalist lähtudes võib tsiviilelanike olemasolu sõjatandril arvestamata jätta ka juhtudel, kui tullakse abistama ohverriiki ja selle käigus rakendatakse vägivalda, millel oleks nagu ebaõiglasest sõjast tingitud õigustus. See teooria väidab, et ükski sõda ei saa olla õiglane mõlema osapoole seisukohalt, küll aga võib sõda olla mõlema poole seisukohalt ebaõiglane.<ref>Made, T. "Rahvusvahelised suhted". Tallinn: Valgus, 2002</ref>

===JusIus in bello===

''JusIus in bello'' (ld.[[ladina sõjaõpetuskeel]]es 'õigus sõjas') on sõja ajal kehtiv õigus, mille põhiprintsiibid on vahetegemine sõdivate riikide tsiviilelanike ja regulaarvägede võitlejate vahel, ning nõue, et rakendatav vägivald peab olema proportsionaalne kahju suurusega. Selle mõistega viidatakse asjaolule, et ainult sõjaväelased on sõjatingimustes lubatud sihtmärk ning kahjusid üritatakse piirata nende vahendite ulatuses, millega lubatav kahju on tekitatud.<ref>Made, T. "Rahvusvahelised suhted". Tallinn: Valgus, 2002</ref>

*''JusIus in bello'' põhimõtted:

''JusIus in bello'' tingimused on põhiosas sees Genfi konventsioonis, millele 1864. aastal tolle aja suurriigid alla kirjutasid, et reguleerida inimeste kohtlemist sõja ajal.<ref>Nicholson, M. "Rahvusvaheliste suhete alused". Tallinn: TEA Kirjastus, 2004</ref>

===JusIus ad bellum===

''JusIus ad bellum'' (ld.ladina keeles 'õigus sõda pidadasõjaks') on arusaam, et valitseb õiglane põhjus, õiged kavatsused, õiged volitused, proportsionaalsus ning nõue otsustada sõjapidamise kui viimase võimaluse kasuks, et riikide vahel tekkinud vaenutsemist ja kriisiolukorda lahendada. Sisuliselt tähendab see seda, et sõda võib alustada õiglastel põhjustel (enesekaitse või vajadus vastu panna suurele ohule). Rahvusvahelise õiguse ja arusaama kohaselt pole kunagi õigust alustada sõda pahatahtlikel põhjustel, näiteks vallutusteks, teise riigi koloniseerimiseks, tema vara omandamiseks (riisumiseks), oma ideoloogia ja mõttelaadi pealesurumiseks jne. Kuna need kriteeriumid on suuresti tõlgendatavad, siis on läbi ajaloo hulgaliselt näiteid, kuidas agressiivset vallutussõda on käsitatud kui õigust sõda pidada, et oma huve ja julgeolekut kaitsta.<ref>Made, T. "Rahvusvahelised suhted". Tallinn: Valgus, 2002</ref>

*''JusIus ad bellum'' põhimõtted:

**5. Sõja peab välja kuulutama kompetentne võimuorgan. Kompetentne võimuorgan valitseb sõtta astuvat ühiskonda. See põhimõte oli suhteliselt selge keskajal ja muidugi hiljemgi. Riigi seaduslik valitseja oli selgelt määratletud. Tänapäeval on asi segasem, arusaam seaduslikust vailtsusestvalitsusest on palju keerukam. Kui laiendada arusaama ka õiglasele revolutsioonile, siis pole selge, kellel on õigus vägivalda algatada. Kompetentse võimuorgani põhimõte pärineb hierarhilisemast ja autoritaarsemast ajastust. Sõjas osalevad üksikisikud (või sellest keeldujad) peavad ise otsustama.

Need on selgelt kaitsesõja, mitte vallutussõja põhimõtted. Need ei keela riiki algatamast sõda, kui põhjus on väga tõsine, aga sellegipoolestsellegi poolest peab teine pool olema teinud midagi väga halba, et seda õigustada. Isegi võttes arvesse sellega seotud tingimuste väga üldist iseloomu ja subjektiivse otsustuse tugevat elementi, saab enamikus sõdades olla maksimaalselt üks võitlev pool, kelle eesmärki võib pidada õiglaseks.

===JusIus post bellum===

Viitab''Ius post bellum'' (ladina keeles 'õigus pärast sõda') viitab õiglusele sõja kolmandas ja viimases etapis: selleks on sõja lõpetamine. Selle eesmärk on reguleerida sõdade lõppu ja lihtsustada üleminekut sõjalt tagasi rahule.<ref>http://www.carnegiecouncil.org/resources/journal/16_1/articles/277.html/_res/id=sa_File1/277_orend.pdf </ref>

**2. Õiguste kindlaks määramine – kokkulepe peaks kindlustama nende põhiõigused, kelle käitumine vallandas sõja. Asjakohased õigused hõlmavad inimõigusi elule ja vabadusele ning ühiskonna õigusi territooriumile ja suveräänsusele. Õiguste austus, olgu see riiklik või rahvusvaheline, on tsvilisatsioonitsivilisatsiooni aluseks.

**6. Kompensatsioon – võib sisse seada rahalised hüvitused. Sõjajärgne peamaks tsiviilisikutele on lubamatu ning tuleb jätta piisavalt ressrusseressursse, et alistatud riik saaks alustada enese ülesehitamist.