Lõvi (heraldika): erinevus redaktsioonide vahel

{{vikinda}}

Tagajalgadele või ühele, vasakpoolsele tagajalale tõusnud lõvi, kes vaatab enda ette. Eesti keeles kasutatakse selle tähistamiseks ka terminit '''ründav lõvi'''. Prantsuse- ja ingliskeelses terminoloogias on '''lõvi''' '''lion''' või '''lion rampant'''. Ajalooliselt peetakse lõvi vanimaks vapiloomaks ja vapikujundiks üldse. On teooria, et heraldika ja vappide kasutamine saigi alguse lõvidega dekoreeritud lääniisanda kilbist. Prantsusmaal Le Mans'i linnas säilitatakse 12. sajandist pärit Anjou krahvi Geoffrey Plantageneti emailhauaplaati, millel kujutatud kilpi ehivad lakata lõvid. Sellise nn '''gooti vapilõvi''' kujutamist olevat inspireerinud looduses elavad emalõvid. Kristlikus sümboolikas seostati emalõvi Võitleva Kiriku ja kristliku õpetuse kaksikloomusega, Jeesuse ja Neitsi Maarja austamisega. Lõvist kujunes juba 13. sajandil enamkasutatud vapisümbol, seda kujutati peaaegu veerandil kõikidest vappidest. '''Lõvide''' eristamiseks hakati neid esitama erinevates poosides. Nii on heraldikas tuntud '''seisev lõvi''', '''tagasivaatav lõvi''', '''magav lõvi''', '''istuv lõvi''' vms. '''Sammuvat lõvi''' arvati sarnaseks barsi, leopardi või pantriga ja siit kujunes välja termin '''leopardne lõvi'''. Viimast eristab '''leopardist''' pea asend (vt '''Leopard'''). '''Lõvi''' sümboliseerib vaprust, julmust, majesteetlikkust. '''Lõvi''' on Jeesuse ja Evangelist Markuse atribuutolend.