Ilu looduses: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
{{toimeta}} |
|||
69. rida:
2. Maailma kõikainsus seda vastu võtva materiaalse looduse küljest, peegeldunud valgus, on kuuvalge öö passiivne naiselik ilu. Nagu loomulik üleminek päikesevalgelt kuuvalgele on õhtuse taeva ja loojuva päikese ilu, kui otsese keskse jõu vähenemise korvab tema varjundite suur mitmekesisus valgustatud keskkonnas.
3. Maailma kõikainsus ja selle väljendaja, valgus, oma algses liigenduses iseseisvate, kuid siiski üldisest harmooniast haaratud kesete paljuseks on [[tähistaevas|tähistaeva]] ilu. Selles teostu positiivse kõikainsuse idee täielikumalt ja täiuslikumalt kui kahes esimeses. Nii vahetu mulje heleda keskpäeva või [[kuuvalge öö]] ilust kui ka selle ilu esteetiline hinnang haarab paratamatult kogu looduse pildi sel hetkel, kõik need
Maa atmosfääris on kauneid nähtusi, mis erineval määral kujutavad mateeria kirgastumist ehk ideaalse alge kehastumist selles. Iseseisev ilu on [[pilv]]edel hommiku- või õhtupäikese paistes oma värvivarjundite- ja kombinatsioonidega, [[virmalised|virmalistel]] jne. Täielikumalt ja määratlematumalt esitab sedasama ideed (taevavalguse ja maise stiihia vastastikust läbitungimist) [[vikerkaar]], milles veeaurude tume ja vormitu aine muundub hetkeks eredaks ja värviküllaseks kehastunud valguse ja kirgastunud mateeria ilmutuseks:
Valguskauni juurde kuulub ka [[tüüne meri|tüüne mere]] ilu. Vee näol vabaneb materiaalne stiihia esimest korda oma inertsusest ja läbitungimatust tahkusest. See voolav element on taeva ja maa side, ja see ilmneb näitlikult tuulevaikses meres, mis peegeldab endas taeva lõputut sina ja sära. Veel selgem on see jõe või järve sileda veepeegli puhul.
Lisada tuleb valguse kehastused tahketes kehades – [[väärismetallid]]es ja [[vääriskivi]]des. Siia kuulub enam-vähem see, mis on ülalpool öeldud teemandi kohta.
Rahuliku, triumfeeriva valguse juurest läheme liikuva ja näivalt vaba elu juurde anorgaanilises looduses. Elu on oma kõige avarama definitsiooni järgi individuaalsesse tervikusse ühendatud üksikute jõudude ja positsioonide mäng ehk vaba liikumine. Et selles mängus väljendub üks ideaalse ehk väärilise olemise (mis ei saa olla ei abstraktselt üldine, s.o tühi, ega juhuslikult üksik), siis on tema kehastumisel materiaalse maailma nähtustes esteetiline tähtsus. Selline ilu on eelkõige [[voolav vesi|voolaval veel]] ([[oja]], [[mägijõgi]], [[juga]]). Selle elava liikumise esteetilist tähendust võimendab selle piiritus, mis just nagu väljendab absoluutsest kõikainsusest lahutatud üksiku olemise kustutamatut igatsust.
[[Tormine meri]] on kujund, mis väljendab mäslevat elu, stiihiate gigantset puhangut; need stiihiad ei suuda aga maailmakorra üldist sidet lõhkuda ega selle ühtsust rikkuda, vaid ainult täidavad seda liikumise, hiilguse ja mürinaga.
[[Kaos]], s.o inetus ise on igasuguse maise ilu vajalik taust, ja niisuguste nähtuste, nagu tormine meri, esteetiline väärtus sõltub just sellest, et nende all on kaos.
Elavate stiihiajõudude likumisel looduses on kaks peamist varjundit: vaba mäng ja julm võitlus. [[Äike]]sel võib olenevalt tingimustest olla emb-kumb varjund. Suvise äikese suursugune ilu sõltub kaosest ja helge maailmakorra lõplikku võitu vaidlustavate stiihiajõudude erutatud intensiivsusest. Hoopis teise mulje jätab äike "mai alguses".
Et mõnes anorgaanilise elu nähtuses leiame [[elu]] tegeliku antitsipatsiooni, mis tingibki nende nähtuste esteetilise tähenduse, siis on ilusad ka [[heli]]d anorgaanilises looduses kui tema enese elu väljendused.
{{pooleli}}
| |||