Ilu looduses: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
46. rida:
Ilu määratlus kehastunud ideena kõrvaldab sõnaga "[[idee]]" vaate, mille järgi ilu võib väljendada igasugust sisu, ning sõnaga "kehastunud" parandab ka levinuma vaate, mis küll nõuab, et ilul oleks ideaalne sisu, kuid ei näe selles mitte idee tegelikku teostumist, vaid üksnes selle näivust või viirastust (''Schein'') ([[Eduard von Hartmann]]). Selles viimases vaates varjutab kaunis kui subjektiivne psühholoogiline fakt, ilutunne, ilu ilmnemine või kokkusulamine meie vaimus, ilu enese kui asjade objektiivse vormi looduses. Tegelikult aga on ilu idee, mida tegelikult teostatakse, kehastatakse maailmas enne inimvaimu, ja see tema kehastumine ei ole vähem reaalne ning on palju tähtsam (kosmogoonilises mõttes) kui need materiaalsed stiihiad, milles ta kehastub.
Ilu ehk kehastunud idee on reaalse maailma parem pool, see pool, mis mitte ainult ei eksisteeri, vaid ka väärib eksisteerimist. Idee üldse on see, mis iseeneses on olemist väärt. Tingimatus mõttes on olemist väärt ainult kõiktäiuslik ehk absoluutne olend, kes on täiesti vaba igasugustest piirangustest ja puudustest. Piiratud eksistentsid, millel iseenesest ei ole ideaalset olemist, saavad viimasest osa oma suhte läbi absoluutsega ülemaailmses protsessis, mis ongi tema idee järkjärguline kehastumine. Piiratud olemine on ideaalne ainult niivõrd, kui ta ei eita üldist. vaid annab talle eneses ruumi, ja samamoodi on üksik ideaalne niivõrd, kui ta annab eneses ruumi üksikul. Siit on kerge tuletada idee järgmine formaalne definitsioon. Ta on koostisosade täielik vabadus terviku täiuslikus ühtsuses.
{{pooleli}}
| |||