Antroopsusprintsiip: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
1. rida:
'''Antroopsusprintsiip''' ([[inglise keel]]es ''anthropic principle'') on tees, mille kohaselt maailm on niisugune, et seal saaks eksisteerida inimene, sest muidu ei oleks inimesel võimalik seda vaadelda ega kirjeldada.
Seda väljendit kasutas teadaolevalt esimesena [[1973]] [[Cambridge'i Ülikooli]] professor kosmoloog [[Brandon Carter]] [[Mikołaj Kopernik]]u 500. sünniaastapäevale pühendatud sümpoosionil "''Confrontation of Cosmological Theories with Observational Data''" (Kosmoloogiateooriate kõrvutamine vaatlusandmetega).
Oma ettekandes (B. Carter. Large Number Coincidences and the Anthropic Principle in Cosmology. – ''[[IAUS]]'' 63 ([[1974]]), lk 291 sõnastas ta selle mitmes versioonis järgmiselt:
* Antroopsusprintsiip: ".. see, mille vaatlemist me saame oodata, peab olema piiratud tingimustega, mis on tarvilikud meie kui vaatlejate kohaoluks."
* Nõrk antroopsusprintsiip: "... me peame olema valmis võtma arvesse asjaolu, et meie koht universumis on selles mõttes paratamatult privilegeeritud, et ta on ühitatav meie kui vaatlejate olemasoluga."
* Tugev antroopsusprintsiip: "... universum (ning seetõttu fundamentaalsed parameetrid, millest ta sõltub) peab olema selline, et ta võimaldab enese sees vaatlejate tekkimist mitmes faasis."
Elupiirkonna põhiparameetrid on piiratud kolme tingimusega:
12. rida ⟶ 14. rida:
Siit tuleneb omakorda terve hulk nõudeid planeedi massi, atmosfääri rõhu ja koostise, magnetvälja jne. kohta. Ning kõige lõpuks on vaja nende parameetrite väga täpset hoidmist miljardite aastate vältel. See, kaunis raske ülesanne, on "perfektselt teostatud" kosmoloogilise mudeli valikuga: kord käima pandud Universum viib ilma täiendava vahelesegamiseta lõppkokkuvõttes inimese ilmumiseni.
|