}}
'''Eestimaa Kommunistlik Partei''' (EKP) oli Eesti territooriumil aastail [[1920]]–[[1990]] tegutsenud [[kommunistlik partei]], [[Eesti NSV]] ajal [[1940]]–1990 ka ainupartei. EKP oli [[20. sajand]]il [[Eesti]] arengut oluliselt mõjutanud [[erakond]].
{{Sisukord paremale}}
Partei oli [[Eesti NSV]]-s võimul 1940–1941 ja 1944–1990.
**1990 Aleksandr Gussev, [[Eestimaa Kommunistlik Partei (NLKP)]]
**1991 [[Lembit Annus (poliitik)|Lembit Annus]], Eestimaa Kommunistlik Partei (NLKP)
{{Sisukord paremale}}
== '''Kommunistliku liikumise ajalugu Eestis'''==
== Sotsiaaldemokraatliku liikumise algus ==
Eesti [[sotsiaaldemokraatia|sotsiaaldemokraatide]] liikumine lõhenes [[1905]]. aasta [[suvistepüha]]l [[Tartu]]s, kus toimunud salajasel koosolekul tõstatati küsimus, kas asutada omaette sotsiaaldemokraatlik erakond, mis Vene parteiga oleks ühenduses [[föderalism|föderalistlikul]] alusel, või töötada ühises organisatsioonis [[VSDTP]]-ga. Enamus pooldas esimest varianti, need, [[Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Partei|kes vähemusse jäid, lahkusid]].
Eestimaal tegutsenud sotsialistid jagunesid pärast seda tsentralistideks, kes kuulusid [[1898]]. aastal asutatud illegaalse [[Venemaa Sotsiaaldemokraatlik Töölispartei|Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Töölispartei]] kohalikesse organisatsioonidesse, mille juhid olid [[Mihhail Kalinin]] ja [[Friedrich Leberecht]] (1883–1938), ning föderalistideks ([[Eestimaa Sotsiaaldemokraatlik Töölisliit]]), keda juhtis [[1903]]. aastal Tartus asutatud ajalehe “Uudised” (keelustati [[1906]]) peatoimetaja [[Peeter Speek]] (1873–1968).
[[Sotsialism|Sotsialistliku]] ja [[revolutsioon]]ilise liikumise kandvaks jõuks olid [[töölisklass]], [[Tartu ülikool]]i tudengid ja keskkooliõpilased. Agitatsiooni tehti illegaalselt trükitud ja levitatud [[lendleht]]ede ja üleskutsete abil.
== Kommunistliku liikumise algus ==
Sotsiaaldemokraatia vasakpoolne liikumine [[marksism]] hakkas Eestis poolehoidu võitma [[19. sajand]]i lõpul, kui asutati marksistlikke ringe. 20. sajandi algul hakkas ka VSDTP Eestis oma allorganisatsioone moodustama suuremates tööstuslinnades Tallinnas, [[Narva]]s, Tartus ja [[Pärnu]]s.
Nõukogudeaegse versiooni kohaselt oli Eesti sotsiaaldemokraatliku liikumise, eriti selle VSDTP-le orienteeritud Tallinna komitee tekkes silmapaistev osa Mihhail Kalininil, kes [[1901]]–1904 töötas Tallinnas, [[Balti Raudtee Peatehased|Balti Raudtee Peatehastes]]. Omaenda andmeil oli ta [[Dvigatel]]i tehases aastatel [[1902]]–1904 ainus [[venelane]] tehases. 1902 ühinesid Tallinna töölisringid Kalinini juhtimisel sotsiaaldemokraatlikku organisatsiooni, mille eesotsas oli [[Tööliste Keskring]], mis oligi VSDTP Tallinna organisatsiooni aluseks. 1903 tekkisid VSDTP grupid Tartus ja Narvas ning seejärel Pärnus ja mujalgi. [[1904]]. aasta lõpul moodustati [[VSDTP Tallinna komitee]], mis rajas sideme [[VSDTP KK Välismaa Büroo]], [[VSDTP Peterburi Komitee]] ja [[Riia]] sotsiaaldemokraatidega. Nii tekkisid Eestis sotsiaaldemokraatlikud organisatsioonid VSDTP allorganisatsioonidena. [[1905. aasta revolutsioon]]i eel kuulus nendesse 250 sotsiaaldemokraati.
== Eesti 1905. aasta revolutsioonis ==
Pärast 1905. aasta revolutsiooni kasvas Eesti sotsiaaldemokraatlike organisatsioonide liikmete arv tuhatkonnani, nende seas oli erimeelsusi: [[menševikud]] ei pooldanud võimu haaramiseks ja muudatuste tegemiseks relvastatud [[ülestõus]]u.
{{Vaata|1905. aasta revolutsioon Eestis}}
1905. aasta 27. novembril alustas Tartus tööd ligi 800 delegaadiga maalt ja linnast üle-eestiline rahvaesindajate kongress, mis aga lõhenes kohe kaheks – radikaalseks ja mõõdukaks tiivaks. Kongressi radikaalne tiib, kes pidasid oma koosoleku aga Tartu Ülikooli aulas (“Aula”) (äärmuslikud vasakpoolsed (nn radikaalsed sotsialistid) ja äärmuslikud parempoolsed (nn radikaalsed rahvuslased), mida juhatas [[Jaan Teemant]] kutsus üles tsaarivalitsuse kohesele kukutamisele, keskendus ülevenemaalistele ja taktikalistele probleemidele, mõõdukas (“[[Bürgermusse]]”) tiib, mida juhtis [[Jaan Tõnisson]], tõstid esile kultuurilise ja poliitilise autonoomia küsimused [[Balti provintsid]]es,
{{Vaata|Aulakoosolek}}
Pärast 1905 - 1906. aasta revolutsioonisündmusi karmistas keisririigi valitsus poliitilisi repressioone ning saatis enamik poliitiliselt aktiiveid sotsiaaldemoktraatliku liikumise aktiviste saadeti asumisele Venemaa Siberi osasse või olid nad sunnitud emigreeruma Venemaa keisririigist.
[[2. märts|2.]]–[[4. märts]]il [[1907]]. aastal toimunud VSDTP Eestimaa organisatsioonide [[Terijoe konverents]]il saavutasid bolševikud võidu menševike üle ning toimus VSDTP lõhenemine.
Poliitiline aktiivsus taastus alles pärast 1910-nendaid aastaid, kui [[Peterburi kubermang]]u kuulunud [[Narva]]s asutati [[Jaan Anvelt]]i poolt töölisajaleht [[Kiir (Narva ajaleht)|Kiir]]. Ajalehe Kiir ümber koondunud VSDTP V. [[Lenin]]i suuna pooldajad omasid tihedaid sidemeid [[VSDTP Peterburi Komitee]] ja ka VSDTP fraktsiooniga [[Riigiduuma#Ajalugu|Riigiduuma]]s.
[[28. juuni|28.]] (15. [[vkj]]) juunil [[1914]] peetud [[Narva konverents]]il otsustati luua üle-Eestiline organisatsioon ilma menševiketa ning asuti võitlema [[natsionalism]]iga ja eraldumispüüetega sotsiaaldemokraatlikus liikumises<ref>[http://www.philipp-bittner.com/Bse/STRU-YA/3018.htm Большая советская энциклопедия. ЭСТОНСКАЯ СОВЕТСКАЯ СОЦИАЛИСТИЧЕСКАЯ РЕСПУБЛИКА, Эстония (Ээсти НСВ). VI. Коммунистическая партия Эстонии]</ref>.
== Eesti kommunistid 1917. [[Veebruarirevolutsioon]]i aegu ==
{{vaata|Märtsirevolutsioon}}
{{kas|[[9. märts]] (1. aprill vkj)}} [[1917]] valiti [[VSDT(b)P Tallinna komitee]] (''Ревельский комитет РСДРП(б)''). VSDTP Eesti filiaali [[VSDT(b)P Põhja-Balti oblastikomitee]] (''Северо-Балтийский областной комитет РСДРП(б)'') esimeheks sai [[Julius Rossfeldt]] ja asetäitjaks [[Ivan Rabtšinski]], liige oli [[Stepan Papkov]]<ref>[http://www.podol.ru/w/doku.php/podolsk:podolsky_rabochy:history «Подольский рабочий»]</ref>. Pleenumite vaheajal juhtis selle tegevust [[VSDT(b)P Põhja-Balti büroo]] (''Северо-Балтийская бюро РСДРП(б)'').
VSDT(b)P Põhja-Balti oblastikomitee organiseeris lisaks töölissaadikute nõukogudele ka [[Eestimaa Maatameeste Nõukogu]] ja [[Eestimaa Maatameeste Keskbüroo]] (Центральное бюро безземельных Эстоний), mille juhiks sai [[Jaan Sihver]] <ref>[http://www.bse2.ru/book_view.jsp?idn=030314&page=205&format=htmlБольшая советская энциклопедия. ЭСТОНСКАЯ СОВЕТСКАЯ СОЦИАЛИСТИЧЕСКАЯ РЕСПУБЛИКА]</ref>. Suuremates tööstusettevõtetes moodustati samuti [[VSDT(b)P]] komiteed (vt. [[Engelbert Strauch]]).
1917. aasta märtsis toimunud VSDT(b)P komiteede ja organisatsioonide loomise järjeks oli [[29. märts|29.]]–[[30. märts|30.]] (<small>16.–17. vkj</small>) aprillil 1917 toimunud [[I VSDT(b)P Põhja-Balti organisatsioonide kongress]], milles osales 23 parteiorganisatsiooni ([[VSDT(b)P Rakvere komitee]]).
VSDT(b)P Põhja-Balti oblasti komitee nimetati [[VSDT(b)P Eestimaa komitee]]ks (Эстляндский комитет РСДРП(б)). Valiti ka [[VSDT(b)P Eestimaa oblasti büroo]] (Эстляндское областное бюро РСДРП(б)) koosseisus [[Jaan Anvelt]], Vladimir Velman<ref>[http://slovari.yandex.ru/dict/revoluc/article/rea/rea-0366.htm Деятели революционного движения в России. Вельман Владимир Иванович]</ref>, I. Jegorov, [[Hendrik Suuder]] ja [[Johannes Heintuk]].
[[Eestimaa Nõukogude I Kongress]]il {{kas|[[5. juuli|5.]]–[[9. august]]il (23.–27. juulil vkj)}} 1917 Tallinnas moodustati võimuorgan, millesse kuulusid 7 bolševikku [[VSDT(b)P]]-st, 7 [[esseer]]i, 4 menševikku ja 1 menševik-internatsinonalist. Täitevkomitee esimees oli Jaan Anvelt.
1917. aasta augustikuus toimunud Tallinna ja Narva linnavalitsuse valimistel võitsid nõukogude esindajad. Sel aastal oli Eestis peale kommunistide veel kaks sotsialistlikku erakonda: [[Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Partei]] ja [[Eesti Iseseisev Sotsialistlik Tööliste Partei]]. Moodustati [[Eesti kütiväed|Eesti Punakaardi]] väeosad [[1. Tallinna kommunistlik polk]], mille juht oli [[Andrei Põld]].
1917. aasta toimunud [[Ülevenemaaline Asutav Kogu|Ülevenemaalise Asutava Kogu]] valimistel, millel osalesid ka Eestis paiknevate Venemaa sõjaväeosade sõdurid, said [[bolševikud]] 40,4% häältest ning Asutavasse kogusse valiti Jaan Anvelt, [[Rudolf Vakman]], [[Hans Pöögelmann]] ja [[Ivan Rabtšinski]], kes kõik kuulusid VSDT(b)P Eesti organisatsionidesse ning [[Maata- ja Väiketalupoegade Nõukogu]] [[Maata- ja Väiketalupoegade Nõukogu Täitevkomitee|Täitevkomiteesse]]. Mitte ühelgi valmisel kogu maailmas ei ole kommunistid vabadel valimistel saanud suuremat toetust kui 1917. aasta [[Ülevenemaaline Asutav Kogu#Valimistulemused|Asutava Kogu valimistel Eestis]].
1917. aasta augustis toimunud [[Tallinna Linnavolikogu]] valimised tõid võimule [[Vasakpoolsus|vasakpoolsed]] jõud. Linnavolikogu esimeheks valiti Jaan Anvelt, linnavalitsuse esimeheks (tänapäeva mõistes linnapeaks) enamlane [[Voldemar Vöölmann]].
[[31. jaanuar]]il [[1918]]. aastal saatis [[Tallinna Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogu]] selle linnavolikogu laiali ning võttis tema funktsioonid endale. Linnavalitsust nad siiski üle võtta ei jõudnud<ref>[http://pealinn.tallinn.ee/index.php?action=news&nid=1718&lang=1 Pealinn] 27.02.2008</ref>.
1917. aasta septembris oli Tallinna volikogu 243 saadikust 102 VSDTP liikmed ja 50 [[nõukogude võim]]u toetavad [[menševikud-internatsionalistid]], vasakesseerid või parteitud saadikud.
== Eesti kommunistid 1917. aasta Oktoobrirevolutsioonis ==
{{kas|[[11. november|11.]]–[[14. november|14. novembril]] (<small>25-28. oktoober vkj</small>)}} 1917 Tallinnas sotsialistlike parteide ja tööliste nõukogude korraldatud [[Eesti Nõukogude II Kongress]]il valiti [[4. november|4. novembril]] (<small>22. oktoober vkj</small>) [[Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee]] ja initsiatiivgrupp [[Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee]] relvastatud riigipöörde ettevalmistamiseks ja läbiviimiseks, mille esimees oli Ivan Rabtšinski, asetäitja [[Viktor Kingissepp]] ja sekretär V. Milonov.
{{kas|[[8. november|8. novembril]]}} 1917 kuulutas Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee end kõrgeimaks võimuks [[Eestimaa kubermang]]us, nagu seda oli teinud [[Petrograd]]is [[Oktoobrirevolutsioon]]i korraldanud [[Petrogradi Sõja-Revolutsioonikomitee]], kes oli kõrvaldanud relva ähvardusel [[Aleksandr Kerenski]] juhitud [[Venemaa Ajutine Valitsus|Venemaa Ajutise Valitsuse]]. Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee alustas [[kodanlus]]e vara [[natsionaliseerimine|natsionaliseerimisega]] ja kuulutas välja sellekohased [[dekreet|dekreedid]]. Natsionaliseeriti 24 000 km² maad, kõik [[pank|pangad]], tehastes ja vabrikutes seati sisse [[tööliskontroll]], likvideeriti [[seisus]]ed ja seisuslikud privileegid.
== Eesti kommunistid 1917. aasta kaksikvõimu aegu ==
{{Vaata|Kaksikvõim Eestis 1917. aastal}}
[[28. november|28. novembril]] 1917 kuulutas [[Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu]] ennast kõrgeimaks võimuks Eestis. Praktilist mõju sel sammul ei olnud.
1917. aasta detsembris kuulutas [[Naissaar]]el paiknenud 90 [[madrus]]ega [[garnison]]i välja [[Naissaare Nõukogude Vabariik|Naissaare Nõukogude Vabariigi]]<ref>[http://www.postimees.ee/171107/esileht/ak/296083_1.php?eesti-iseseisvuse-motte-areng-ja-punamadruste-naissaare-vaba-riik Eesti iseseisvuse mõtte areng ja punamadruste Naissaare Vaba Riik]</ref><ref>[http://www.kes-kus.ee/index.php?kategooria=artiklid&action=loe&artikkel_id=2092 Naissaare nõukogude vabariik – 92 aastat]</ref>.
[[Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee]] {{kas|avaldas}} [[1. veebruar]]il (19. jaanuaril vkj) [[1918]] [[Eesti Töörahva Kommuun]]i Konstitutsiooni projekti, mille kohaselt kuulus ETK autonoomse oblastina [[Vene SFNV]] koosseisu <ref>[http://kimo.univ.kiev.ua/WW/18.htm Боротьба Радянської Росії за нейтралізацію прибалтійських держав після 1 світової війни]</ref>.
== Eesti kommunistid [[Saksa okupatsioon Eestis (1917–1918)|Saksa okupatsioon]]i aegu ==
[[20. veebruar]]il 1918 maabusid Mandri-Eestis [[Virtsu]]s [[Saksamaa Keisririik|Saksamaa Keisririigi]] väed. [[23. veebruar]]i hilisõhtul otsustasid VSDT(b)P Eestimaa Komitee ja Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee evakueeruda [[Nõukogude Venemaa]]le, kuigi veel eelmisel päeval oli rahvale teatatud, et «ainult üle praeguse valitsuse surnukehade võiks teine võim valitsema pääseda». {{lisa viide}}
[[24. veebruar]]il 1918 enne Tallinna langemist Saksa vägede kätte lahkusid Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee liikmed koos [[Balti laevastik]]uga läbi [[Soome]] Nõukogude Venemaale ([[Balti laevastiku Jääretk]]).
Narvas, kuhu Saksamaa Keisririigi väed ei olnud veel jõudnud, organiseeriti linna kaitsekomitee, kuhu kuulusid [[Narva linna Nõukogu Täitevkomitee]] esimees [[Ants Dauman]], linna kaitsekomitee ja sõjalise osakonna ülem K. Žarnovetski (1881–1942) <ref>[http://encyc.mir-x.ru/184053.html Девятое января 1905], encyc.mir-x.ru</ref> ning Petrogradist saabunud komissar K. Peterson <ref>[http://militera.lib.ru/memo/russian/cherepanov_ai/index.html Черепанов А. И. Поле ратное мое. — М.: Воениздат, 1984. Под Псковом, во главе 2-го красноармейского полка]</ref><ref>[http://www.ivangorod.ru/history/different-materials/518-90---0.html 90 лет Рабоче-Крестьянской Красной Армии]</ref>.
[[19. mai]]l 1918 moodustati [[Nõukogude Venemaa]]l [[Petrograd]]is [[VSDT(b)P Eesti sektsioonide keskkomitee]] (Центральный комитет эстонских секций РКП(б)), mille esimees oli Jaan Anvelt. [[15. juuni]]l 1918 võeti vastu otsus moodustada Venemaale evakueerunud kommunistlikest väeosadest [[Punaarmee]] eesti väeosad: [[Eestimaa Punaarmee]].
{{vaata|Eestlased Venemaal}}
== Eesti kommunistid [[Eesti Vabadussõda|Eesti Vabadussõja]] aegu ==
{{vaata|Eesti Töörahva Kommuun}}, ''[[Eestimaa Ajutine Revolutsioonikomitee]]'', ''[[Eesti kütiväed]]''
== Eestimaa Kommunistlik Partei Eesti Vabariigis ==
[[Sisekaitseülem]]a määrusega oli enamlike organisatsioonide tegevus Eestis alates 1918. aasta detsembrist keelustatud, pärast [[Eesti Vabadussõda|Eesti Vabadussõja]] edukat lõppu ja [[Tartu rahu]]lepingu sõlmimist likvideeriti ka selle ajani [[VK(b)P Eesti sektsioon]] ja moodustati formaalselt '''iseseisev Eestimaa Kommunistlik Partei''' ja Tallinnas [[5. november|5. novembril]] [[1920]] peetud kongressil asutati illegaalselt Eestimaa Kommunistlik Partei, mis aga tegutses siiske ''[[de facto]]'' [[Komintern]]i sektsioonina. Kongressil moodustati [[EKP Keskkomitee]], mis juhtis EKP tööd kongresside vahel ja mille juhtorgan oli [[EKP Illegaalne Büroo]].
Samal kongressil otsustati liitumine [[Komintern]]i ehk Kommunistliku Internatsionaaliga, tunnistades end organisatsiooniliselt Kominterni sektsiooniks. Kongressil vastu võetud programmis määrati kindlaks erakonna lähemad ülesanded:
{{Tsitaat|“... proletaarsete hulkade koondamine kommunistlikkusse parteisse, /.../ partei mõju maksmapanemine avalikkudes töölisühingutes, /.../ agitatsioon linnas, maal ja sõjaväes, /.../ riigikogu kõnetool ...”. Seda kõike selle nimel, et “... töörahva hulkadele selgeks teha, et mitte valimised, mitte rahvahääletused, vaid ainult sõjariistus võitlus väevõimu valitsuse murrab ...”|<ref>[[Olaf Kuuli]]. Sotsialistid ja kommunistid Eestis 1917–1991. Tallinn 1999, lk. 35]</ref>|}}
=== Kommunistlik töölisterühm I Riigikogus===
[[Pilt:Kommunistide rühm I Riigikogus.jpg|pisi|Kommunistide rühm I Riigikogus (1920-1923): [[Paul Raudsepp]] (sekretär), [[Jaan Reinberg]], [[Jaan Santa]], [[Johan Soans]], [[Johannes-August Müürman]], [[Johannes Vanja]], [[Jaan Truumann]] ([[Tallina linnavolikogu]] Kommunistide rühma liige), [[Elfriede Preismann]] (masinakirjutaja).]]
1920. aasta suvel toimunud [[Kominterni II kongress]] [[Moskva]]s leidis, et Kominterni Eesti sektsiooni tegevuse tõhustamiseks tuleb põrandaalune töö ühendada avalikuga. Kominterni kongressi otsuse kohaselt kavandati kommunistide kaasatöötamine parlamentides, nõukogudes ja omavalitsustes, kuid vastavalt Kominterni sisejuhenditele ei muudetud mingil määral partei senist suhtumist neisse organitesse kui ajutistesse. Kongressi otsustes dikteeriti: "proletariaadi ülesanne on kodanluse riigimasin õhku lasta, ta ära hävitada ja temaga ühes ka parlamentlised asutused"<ref>[[Aarne Ruben]], [http://kultuur.elu.ee/ke476_riigikogu.htm Eesti parlamentarismi kolm musta päeva], Kultuur ja Elu, 2/2004</ref>.
Kominterni II kongressi otsustest lähtudes otsustas EKP osaleda 1920. aasta novembris toimuvail [[1920. aasta Riigikogu valimised|I Riigikogu valimistel]] <ref>(Eesti Riigiarhiiv 2124-3-1927, 4-7)</ref><ref>[http://www.riigikogu.ee/rito/index.php?id=13743&op=archive2 Kommunistlik töölisterühm I Riigikogus (1920-1923)]</ref>.
Kuna enamlike organisatsioonide tegevus oli Eestis sisekaitseülema määrusega keelustatud [[Eesti Vabadussõda|Vabadussõja]] ajast 1918. aasta detsembrist, siis kasutas kommunistlik partei ära "võõrast lippu" ja liitus [[ametiühing]]uliikumisega. Kiiresti võtsid nad oma kontrolli alla suurima, töölisametiühinguid koondava [[Eestimaa Ametiühisuste Kesknõukogu]]. EAK nimekirjades [[I Riigikogu valimised|I Riigikogu valimistel]] osalenud kommunistidest valiti [[Tallinna Ametiühisuste Kesknõukogu]] nimekirjadest Riigikogusse EAK esimees [[Johannes Vanja]], asjaajaja [[Johannes-August Allikso]] ja liige [[Jaan Santa]] ning [[Tallinna Metallitööliste Ametiühisus]]e abiesimees [[Johannes Soans]] ja Rapla ametiühingutegelane [[Jaan Reinberg]]. Kuid juba [[7. jaanuar]]il (riigikogu 3. tööpäeval) kuulutasid nad end avalikult [[Eesti Riigikogu Kommunistline Töölisterühm|Eesti Riigikogu Kommunistliseks Töölisterühmaks]]<ref>I Riigikogu 1. istungjärgu protokoll nr 2, 07.01.21</ref>.
Riigikogusse valitud enamlaste esindajad olid enamuses madala haridustasemega, vaid mõnel nende Riigikogu töös osalenud enam kui 20 saadikust oli lõpetatud [[gümnaasium]], siis kõik kõnede tekstid oli ette valmistanud EKP Keskkomitee poliitiline büroo ja illegaalselt Eestis viibiv Viktor Kingissepp. [[1921]]. aasta aprillis arreteeris [[Poliitiline Politsei|kaitsepolitsei]] aga põrandaaluse EKP Keskkomitee kulleri ja politsei kätte sattusid Viktor Kingissepalt Johannes-August Alliksole saadetavad järjekordsed juhised Riigikogu kommunistliku fraktsiooni tegevuse kohta.
Kommunistlike saadikute juures läbi viidud läbiotsimiste käigus leiti materjale, mis neid põrandaaluste ja illegaalse riigivastase tegevusega seostas. Eriti saatuslikuks sai Allikso arhiveerimiskirg: ta oli alles hoidnud kõik EKP Keskkomitee büroolt ja Kingissepalt tulnud juhised, samuti koopiad kõigist põrandaalustele edastatud kirjadest.
Asitõendite tulemusena paljastati kommunistide legaalsete organisatsioonide tegevus ja leidis tõestust nende riigivastase liikumise kogu ulatus. Selgus põrandaaluste kommunistide roll nii Tallinna Ametiühisuste Kesknõukogus, Riigikogu kommunistlikus rühmas, [[Tallinna linnavolikogu kommunistlik rühm|Tallinna linnavolikogu kommunistlikus rühm]]as, [[Pärnu Ametiühisuste Kesknõukogu]]s ja [[Noorproletaarlaste Ühing]]us.
[[3. mai]]l [[1922]] tabasid kaitsepolitsei ja kaitsevägi ühisoperatsiooni käigus ning hukkasid sõjakohtu otsusega [[EKP Keskkomitee büroo]] tegeliku juhi Viktor Kingissepa. [[19. mai|19.]]–[[27. mai]]ni [[1924]] toimunud [[115 protsess]] nõrgendas tugevasti ka Riigikogu kommunistlikku rühma. Kohus mõistis süüdi mitu saadikukandidaati, samuti neli Riigikogu liiget: [[Sergei Andrejev]]i, [[Eduard Kägu|Eduard Käo]], [[Adolf Leevald]]i ja Johannes Vanja. Nende kõrvaldamine Riigikogust ei toimunud aga kohe, vaid alles pärast nende edasikaebuse läbivaatamist. [[Jaan Tomp]] mõistetigi kokkuvõttes õigeks ja ta osales Riigikogu töös kuni selle laialiminekuni.
Kirjanik [[Eduard Laaman]] iseloomustas tolleaegset Eestimaa Kommunistlikku Parteid (varjunime J. Saar all) järgmiselt: <ref>ENAMLASTE RIIGIPÖÖRDE KATSE TALLINNAS 1. DETSEMBRIL 1924, ilmunud 1925</ref>:
{{Tsitaat|''''Ühelt poolt nende isandate kirjaoskamatus, teiselt poolt määratu iseteadvus, mis iseennast ainukeseks Eesti rahva kutsutud ja seatud valitsejaks luges, kuna teisu inimestekski ei arvatud, – Riigikogus pidasid nad end kui kõrtsis üleval, – see igapäevane vastolu pakkus Riigikogu istangutel alalist nalja. Eesti kommunismi võrreldi üsna tabavalt halvasti lavastatud operettiga: Võõrsilt laenatud aine, mis võõraste olude kohaselt läbitöötatud; palgatud näitlejad ühes väikse hulga statistidega, kes end pea kommunistideks, pea iseseisvateks sotsialistideks riietudes näitelavale sisse ja välja käies rahvast peavad kujutama; põrandaalune etteütleja, keda publikumi silme eest hoolega varjata püütakse, kuid kelle häälekaja siiski ühtelugu kuulajate ruumi ulatab, –nagu ikka provintsi teatris, kus näitlejad põrmugi oma osa ei oska, vaid etteütlejat kuulatavad, et siis valepaatosega tema sõnu korrata; selle kõige juure reklaami lendlehekesed, mis kümnete tuhandelistest hulkadest kriiskaval toonil hooplevad, – nii nägigi välja see partei, kes Eesti ja kogu ilma lubas uueks muuta.''|}}
=== Agitatsioon ===
EKP avaldas hulka legaalseid ja illegaalseid ajakirju. Niipea kui üks kinni pandi, hakkas see jälle ilmuma uue nime all. Nii ilmusid [[1919]]–[[1925]] ajakirjad "[[Töö]]", "[[Rõhutute hääl]]", "Edasi", "[[Uus ilm]]", "[[Tallinna tööline]]", "[[Noor tööline]]", "[[Kommunist]]", "[[Noor Proletaarlane]]", "[[Kiir]]", "[[Tööline]]", "[[Uus Meie Hääl]]", "[[Töö täht]]", "[[Töörahva hääl]]", "[[Töö lipp]]", "[[Teadete Leht]]", "Sõna", "[[Säde]]", "[[Meie sõna]]" ja "[[Meie Leht]]".
=== NSV Liidust suunatud kommunistlik tegevus===
* 1920. aasta juunis mõistis sõjaväe välikohus riigivastase poliitilise tegevuse eest [[35 protsess]]i käigus surma V. Bogdanovi ja [[Georg Kreuks]]i, kuid hiljem asendati surmanuhtlus 10 aasta pikkuse [[sunnitöö]]ga. Süüdi mõisteti ka G. Kreuksi varjaja [[Iida Morgenson]];
* [[50 protsess]]
* 3. mail 1922 tabati Viktor Kingissepp, anti kohe [[välikohus|välikohtu]] alla riigipööramise süüdistusega, mõisteti samal päeval surma ja lasti pärast sõjaministri kinnitust maha.
* [[115 protsess]]
* [[12 protsess]] 1922. aasta veebruaris, millel mõisteti süüdi [[Johannes Lauristin]], Jaan Tomp, E. Rõngelepp, [[Alma Vaarman]] ja ...
*[[1923]]. aastal hukkus kinnipidamisel [[EKP Keskkomitee]] liige, [[EKP kongressid|EKP I, II ja III kongressi]] delegaat [[Jaan Kreuks]];
* [[10. november|10.]]–[[27. november|27. novembril]] 1924 [[149 protsess]]
*Jaan Tomp hukati [[14. november|14. novembril]] 1924 149 protsessi ajal, kus teda süüdistati Venemaa kasuks spioneerimises. Tomp ei täitnud kohtu korraldusi ja kutsus üles riigikukutamisele. Tombi süüdistus eraldati protsessist ning ta anti [[Tallinna Sõjaringkonnakohus|Sõjaväljakohtu]] alla, kes ta samal päeval surma mõistis ja otsuse täide viis.
=== 1924. aasta 1. detsembri riigipöördekatse ===
[[29. november|29. novembril]] 1924 moodustati EKP Keskkomitee ja kommunistide noorsoo-organisatsiooni [[EKNÜ Keskkomitee]] ühiskoosolekul järjekordne Sõja-Revolutsioonikomitee, mille esimees oli V. Klein <ref>A. Liebman. "Kangelaslik lehekülg eesti töölisklassi ajaloos (40 aastat 1. detsembri relvastatud ülestõusust". "[[Eesti Kommunist]]" 1964, № 11</ref> [[Venemaa]]lt saadud materiaalsel ja moraalsel toel korraldas EKP [[1. detsember|1. detsembril]] 1924 [[1. detsembri ülestõus|riigipöördekatse]], mis samal päeval maha suruti. Seejärel vahistati ja mõisteti pikaks ajaks vangi hulk selles osalejaid. Osa kommuniste põgenes [[Nõukogude Liit]]u, kus neist 1938. aasta paiku paljud hukati kui [[kodanlikud natsionalistid]].
* [[1925]]. aastal toimus [[78 protsess]], milles EKP Tartu kohalik juht [[Hans Heidemann]] mõisteti surma, teised 2 kohtualust eluaegsele sunnitööle.
* [[20. aprill]]il [[1926]] vahistati 13 [[Eesti Töölispartei]] liiget. [[23. aprill]]il lasti [[August Riismann]] sõjaväe välikohtu otsusega maha.
* [[3. august]]il [[1927]] tapeti EKP Keskkomitee liige [[Aleksander Leiner]].
* 1927. aasta lõpul mõisteti [[Rahvusvaheline Töölisabi Organisatsioon|Rahvusvahelise Töölisabi Organisatsiooni]] 7 liikmele ([[Dagmar Võrk]], [[Salma Ohak]]) karistuseks sunnitöö 5-10 aastani.
* [[1928]]. aasta aprillis keelustati komnoorte organisatsiooni tegevus Eestis ning nende juhid A. Kriiseman, A. Taalman ja [[Leonhard Klaaser]] mõisteti sunnitööle.
* [[1929]]. aasta veebruaris suri vanglas [[Vilhelmine Klementi]], [[Eestimaa Leninlik Kommunistlik Noorsooühing|Eestimaa Kommunistliku Noorsooühing]]u Keskkomitee liige.
* [[13. märts]] [[1930]] tapeti EKP Tallinna organisatsiooni juht [[Johannes Jürna]].
* [[14 protsess]]
* [[11 protsess]]
* [[Tädi protsess]], "Tädi" oli kommunisti [[Katariina Padrik]]u pseudonüüm.
* [[1931]]. aasta märtsis vahistati Eestimaa Kommunistliku Noorsooühingu Organiseerimisbüroo juhataja O. Kivisson, Nõukogude Liidust Eestisse saadetud partorg [[Alviine Puusepp]]<ref>[http://avia.lib.ru/bibl/1013/com.html ПУСЭП Э.К. ТРЕВОЖНОЕ НЕБО]</ref> ja EKP Keskkomitee sekretär [[Osvald Tuul]]. Puusepale mõisteti 12 aastat sunnitööd.
* 1931. aasta aprillis toimus Eestimaa Kommunistliku Partei koosolek, kus võeti vastu [[Feodor Okk|Feodor Oki]] koostatud protestiresolutsioon Lauristini vahistamise ja teiste vahistamiste vastu Eestis. See ilmus [[Edasi]]s ja põrandaalustes lendlehtedes. <ref>{{netiviide |URL =http://dea.nlib.ee/image.php?pid=s508795&con=0&bdragx=34&bdragy=68&edragx=94&edragy=151| Pealkiri = Silmapaistew põrandaalune (Feodor Okk) tabatud| Aeg =04.09.1932 lk. 3 | Koht = Tartu|Väljaandja =Postimees| online = | Keel = }}</ref>
* [[1933]] vahistati Tartus [[Oskar Cher]]i 7-liikmeline grupp ja NSV Liitu külastanud delegatsiooni liikmed.
* [[25. oktoober|25. oktoobril]] 1933 tapeti vahistamisel [[Saaremaa]] kommunistide juht [[Aleksander Ellam]].
* [[1934]] võttis Riigikogu ära [[saadikupuutumatus]]e P. Kroosalt ja A. Silverstovilt.
* [[1938. aasta amnestiaseadus]]e alusel vabanesid pärast 14 aasta pikkust vangistust riigivastaste kuritegude eest süüdimõistetud, sh. Johannes Lauristin, [[Oskar Sempre]], [[Arnold Veimer]], [[Hendrik Allik]], [[Aleksander Resev]], [[Hermann Arbon]], [[Paul Keerdo]], umbes 100 inimest.
EKP liikmeskonna suurus oli 1934. aastal 387 liiget. Aastal 1939 oli sinna jäänud kõigest 133 isikut. Vahepeal oli [[NSV Liit|NSV Liidus]] hukatud 254 eesti kommunisti<ref>[[Vladimir-Georg Karassev-Orgusaar]] "Molotov, Vorošilov ja meie"- Stockholm, 1988, lk. 115</ref>.
== Eesti kommunistide saatus NSV Liidus ==
{{vaata|Eestlased Venemaal#Eesti kommunistide saatus NSV Liidus}}
== EK(bolševike)P 1940–1941 ==
Pärast 1924. aasta [[1. detsembri riigipöördekatse]] mahasurumist keelustati Eestis kommunistide tegevus. 1938. aastal siiski varem vangistatud poliitvangid amnesteeriti, välja arvatud 1924. aasta riigipöördekatsest osavõtnud. Põrandaaluste kommunistide arv küündis Eestis enne 1940. aasta juunit 120–130 inimeseni. Pärast juunipööret tühistas [[Johannes Varese valitsus]]e sisekaitseülem [[Harald Haberman]] Eestimaa Kommunistliku Partei keelustamise [[4. juuli]]l 1940 <ref>[[Külli Niidassoo]], [[Valdur Ohmann]], [http://www.ra.ee/public/TUNA/Artiklid/2000/3/2000-3-EKP-1930-1940_lk68-75.pdf Eestimaa Kommunistlik Partei 1930. aastatest kuni 1940. aasta juulini]</ref>.
{{tsitaat|''Sisekaitseülema otsus''
:'''Eestimaa Kommunistliku Partei legaliseerimisest'''
0[[4. juuli]] 1940
#Tühistan 1918.a. tehtud Eestimaa Kommunistliku Partei ([[III Kommunistlik Internatsionaal|III Kommunistliku Internatsionaali]] sektsiooni) sulgemise otsuse ja luban Parteil jätkata tegevust.
#Tühistan Ajutise Valitsuse otsuse 1918.a. ajalehe „[[Kommunist (ajaleht)|Kommunist]]” sulgemise asjus ja luban ajalehel jätkata ilmumist.
:Alus: [[Kaitseseisukorra seadus]]e §20 p.10 ja Sõjavägede Ülemjuhataja sundmäärus nr.17 („Riigi Teataja” 1934, 75, 634 ja „RT” 1939, 6, 29) §4 ja 5
[[Harald Haberman|H.Haberman]],
Siseministri abi, sisekaitseülema ülesannetes
|<ref>ERA, f. 852, n. I, s. 2357, I 1</ref>|}}
Et suurendada kiiresti EKP liikmeskonda, võttis [[ÜK(b)P Poliitbüroo]] [[10. märts]]il [[1941]] vastu otsuse [[ÜK(b)P]] allorganiastsiooni ajutise vastuvõtmise korra. Nii anti võimalus soovitajatena esineda Nõukogude Liidust saabunud kommunistidel. Sama korra alusel võis parteisse vastu võtta ka isikuid, kes olid Eestisse saabunud Nõukogude Liidust.
[[8. oktoober|8. oktoobril]] 1940 nimetati EKP ümber Eestimaa Kommunistlikuks (bolševike) Parteiks (EK(b)P) ja [[Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei Keskkomitee|ÜK(b)P Keskkomitee]] otsusega sai EK(b)P Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei allorganisatsiooniks.
Sellel liikmeskonna kiire suurendamise ajal liitus parteiga ka "ebasoovitavaid inimesi". Juba 1940. aasta novembris-detsembris toimus parteipiletite vahetamise käigus ridade puhastus. Parteist heideti välja 500–600 inimest.
*1. jaanuari 1941 seisuga oli EK(b)P-s 1169 liiget ja 867 liikmekandidaati, kokku 2036 kommunisti, neist 75% eestlasi ja 23% venelasi.
*1. juuniks 1941 oli Eestis arvel 3732 parteilast, neist 2576 EK(b)P poolt vastuvõetut (sh NSV Liidust tulnud ja siin parteisse astunud) ning 1156 Nõukogude Liidust saabunud kommunisti<ref>[http://www.okupatsioon.ee/1940/ylevaated-RAHVA.html EKP liikmeskond 1940–1990]</ref>.
EKP juhtimisel natsionaliseeriti 680 ettevõtet: need, kus töötas üle 20 töötaja, ja need, kus oli vähem töötajaid, kuid töö oli tugevalt mehhaniseeritud. Igasse ettevõttesse määrati [[komissar]] ja töölistele ühistel põhimõtetel palgad.
== EK(b)P 1941–1944 nõukogude tagalas ==
Teise maailmasõja aegu kuulus EKP-sse ligikaudu üheksasada liiget, kellest 90% asus Venemaa tagalas.
{{Vaata|Vastupanuliikumine okupeeritud Eestis 1941–1944#Nõukogude partisaniliikumine}}
== EK(b)P 1944–1952 ==
[[1944]]–[[1947]] tegutses Moskvas [[ÜK(b)P KK Eesti büroo]]. Üleliidulise büroo tegevuse eesmärk oli nõustada ja kontrollida kohaliku parteiosakonna (see tähendab EK(b)P) juhtkonna tegevust ja lojaalsust keskvõimule. Sageli arutati olulised küsimused enne läbi ÜK(b)P KK Eesti büroos<ref>[http://euro.postimees.ee/281207/esileht/ak/300272.php Postimees, 28. detsember 2007]</ref> ja alles seejärel [[EK(b)P KK büroo]]s.
[[1952]]. aastal [[ÜK(b)P]] Kongressil vastuvõetud otsuse kohaselt muutis ÜK(b)P ja 1953. aastal ka (EK(b)P) nimetuse Eestimaa Kommunistlikuks Parteiks.
EKP vastutas kõigi ettevõtete natsionaliseerimise, tuhandete inimeste [[küüditamine|küüditamise]] ja muusuguse [[repressioon|represseerimise]], talude [[kollektiviseerimine|kollektiviseerimise]] ja Eesti [[venestamine|venestamise]] eest. Kuigi käsud nendeks operatsioonideks tulid Moskvast, jäi EKP hooleks plaanide väljatöötamine ja täitmine.
== EKP 1952–1990 ==
Partei lagunemise eel oli EKP liikmeid saja tuhande ringis, mis oli umbes viieteistkümnendik Eesti elanikest. Eestlaste osakaal EKP liikmeskonnas oli sel ajal 40% ja 55% vahel. Poole sajandiga käis EKP liikmeskonnast läbi veerand miljonit eestlast.
Pärast [[NLKP Keskkomitee büroo]] [[14. detsember|14. detsembri]] [[1987]] salajast otsust [[natsionalism]]i ilmingute kohta Eestis, Lätis ja Leedus järgnes [[5. jaanuar]]il [[1988]] vastav otsus EKP Keskkomitee büroolt, mille kohaselt tuli "paljastada ja kritiseerida Eesti kodanluse ja tema liitlaste kiskjalikku olemust, valge terrori initsiaatoreid ja läbiviijaid, kodanliku Eesti iseseisvuse loosungi olemust: "Kellele iseseisvus, kellele ike," Eesti kodanluse 20 aasta juhtimise tegelikke tulemusi, kodanliku Eesti reaktsioonilisi tegelasi, müüti kodanliku Eesti õitsengust, Eesti kodanluse koostööd fašistidega, metsavendade tegevust ja Nõukogude Eesti ajaloo võltsijaid".
Selle plaani täitmist arutasid ning koostasid realiseerimisplaani EKP KK büroo liikmed [[Karl Vaino]] (EKP KK I sekretär), [[Arnold Rüütel]] ([[Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidium]]i esimees), [[Bruno Saul]], [[Gennadi Aljošin]], Ganjušov, [[Rein Ristlaan]] (EKP KK ideoloogiasekretär), [[Artur Bernhard Upsi]], [[Karl Kortelainen]] ([[Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Komitee]] esimees), Liiv, [[Ain Soidla]] ja [[Indrek Toome]] ([[Eesti NSV Ministrite Nõukogu]] esimehe I asetäitja).
[[17. detsember|17. detsembril]] 1987 oli EKP KK büroo istung, millel kinnitati eespool toodud NLKP KK määruse täitmise esmaste ürituste plaan ja otsutati [[22. detsember|22. detsembril]] 1987 kokku kutsuda ENSV [[parteiaktiiv]]i nõupidamine ideoloogiaküsimuses.
==Kommunistliku liikumise ajalugu Eestis==
== EKP tegevus taasiseseisvumises ==
{{Vaata|Eesti kommunistliku liikumise ajalugu}}
[[16. juuni]]l 1988 vahetus EKP juht. EKP Keskkomitee esimeseks sekretäriks valiti Vaino Väljas. [[EKP KK XI pleenum]]il [[9. september|9.]]–[[10. september|10. septembril]] 1988 asus EKP eestimeelne juhtkond toetama rahva püüdlusi taastada Eesti iseseisvus. Sama aasta [[16. november|16. novembril]] juhatas Vaino Väljas [[Eesti NSV Ülemnõukogu]] erakorralist istungjärku, mis võttis vastu [[Eesti NSV suveräänsusdeklaratasioon]]i ja konstitutsiooniparandused.
[[EKP XX kongress]]il [[23. märts|23.]]–[[25. märts]]il [[1990]] jagunes EKP kaheks. EKP vastuvõetud programmis nähti Eestit iseseisva demokraatliku riigina. Samuti andis kongress ajaloolis-poliitilise hinnangu partei varasemale tegevusele. Võeti vastu avaldus iseseisva EKP loomisest. Osa delegaate (vähemus) aga ei toetanud kongressi dokumente, sest tahtsid, et Eesti jääks NSV Liidu osaks. Need delegaadid moodustasid eraldi partei - EKP (NLKP platvormil). Seda parteid tunti [[Ööpartei]] nime all. [[1991]]. aasta augustis selle tegevus keelustati. [[EKP XXI kongress]]il [[26. jaanuar]]il 1991 võeti vastu EKP põhikiri ja sellega oli iseseisev EKP konstitueerunud. [[6. juuni]]l 1991 registreeriti iseseisev Eestimaa Kommunistlik Partei [[Eesti Vabariigi Ülemnõukogu]] presiidiumis. 28. novembril [[1992]] muudeti partei nimi [[Eesti Vasakpartei|Eesti Demokraatlikuks Tööparteiks]] (EDTP).
==VSDT(b)P, EK(b)P ja EKP kongressid==
{| class=wikitable
|