Ants Lõhmus: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Resümee puudub
9. rida:
| Sünnikoht = [[Sangaste vald]] [[Tartumaa]]
| Surmaaeg = [[3. jaanuar]] [[1968]]
| Surmakoht = [[Sangaste]]
| Teenistused =
| Auaste = [[kolonel]]
17. rida:
 
}}
'''Ants Lõhmus''' [[VR I/3]] ja [[VR II/3]] (kuni 2.05.1936 Antoni (Ants), ka Anton) ([[8. oktoober]] [[1885]] [[Sangaste vald]] [[Sangaste kihelkond]] [[Tartumaa]] – [[3. jaanuar]] [[1968]] [[Sangaste]]) oli Eesti sõjaväelane ([[kolonel]]).
 
==Elulugu==
Ants Lõhmus oli [[9. Üksik Jalaväepataljon|9. Üksiku Jalaväepataljon]]i ja [[Pärnu-Viljandi Sõjaväeringkond|Pärnu-Viljandi Sõjaväeringkonna]] ülem.
Antoni Lõhmus sündis 8. oktoobril (vkj 26. septembril) 1885 Tartumaa Sangaste kihelkonna Sangaste vallas soldati peres, õppis [[Karula (Saarepeedi)|Karula]] [[kihelkonnakool]]is ja [[Cimze seminar|Volmari (Valmiera) Õpetajate Seminar]]is, mille lõpetas 1905. aastal.
 
1907. aasta veebruarist kuni 1909. aasta septembrini töötas Antoni Lõhmus [[Viljandimaa]]l Kabala apostliku õigeusu kihelkonnakooli õpetajana, septembrist 1909. aastal kuni augustini 1910. aastal Harjumaa [[Seliküla]] 2-klassilise ministeeriumikooli õpetajana, augustist 1910 augustini 1911 sama kooli juhatajana ning augustist 1911 augustini 1914 [[Harjumaa]] [[Kiiu]] 2-klassilise [[ministeeriumikool]]i juhatajana.
 
==Esimeses maailmasõjas==
Antoni Lõhmus mobiliseeriti [[Esimene maailmasõda|Esimese maailmasõja]] puhkedes 1914. aasta augustis ning arvati Semjonovi kaardiväepolgu 1. tagavarapataljoni, kust viidi samal kuul üle 1. roodu. 1915. aasta juunis suunati ta [[1. Peterhofi lipnikekool]], 1915. aasta augustis ülendati ta [[lipnik]]uks, pärast allohvitseride kooli lõpetamist määrati 163. Lenkorani
jalaväepolgu kuulipildujate komando nooremohvitseriks, kus nimetati oktoobris 1916. aastal komando ülemaks.
 
Esimese maailmasõja käigus võttis osa lahingutest Saksa ja [[Austria-Ungari]] vägede vastu [[Poola]], [[Galiitsia]] ja [[Rumeenia rinne (Venemaa keisririik)|Rumeenia rindel]]. 1916. aasta augustis ülendati ta alamleitnandiks ja septembris 1916 leitnandiks, autasustati Püha Anna III ja IV klassi ning Püha Stanislavi III klassi ordenitega.
 
1917. aasta detsembris siirdus puhkusele Eestisse, kus 1918. aasta jaanuaris astus teenistusse [[Eesti rahvusväeosad]]esse, [[3. Eesti jalaväepolk|3. Eesti jalaväepolgu]] 8. roodu nooremohvitserina, kuid vabastati teenistusest kui kooliõpetaja, pärast mida töötas Kiiu algkooli õpetajana kuni Vabadussõjani detsembris 1918. aastal.
 
==Eesti Vabadussõjas==
Eesti Vabadussõja alguses 3. detsembril 1918. aastal määrati ta Kõnnu valla Kaitse Liidu organiseerijaks ning arvati 5. detsembril [[5. jalaväepolk]]u, kus määrati 25. detsembrist kuulipildujate komandosse. 1919. aasta märtsis nimetati 5. jalaväepolgu kuulipildujate roodu ülemaks, 1919. aasta maist septembrini oli ta ka komando ajutine ülevaataja. Juunis 1919 ülendati kapteniks.
 
1919. aasta septembris nimetati ta 5. jalaväepolgu I pataljoni ülemaks ning osales lahingutes [[Punaarmee]] vastu [[Narva rinne (Eesti Vabadussõda)|Narva]] ja [[Pihkva rinne (Eesti Vabadussõda)|Pihkva rindel]].
 
==Teenistus Eesti Vabariigis==
Pärast Vabadussõja lõppu 1920. aasta maikuus nimetati ta 5. jalaväepolgu kuulipildujate roodu ülemaks. 1920. aasta detsembrist ohvitseride kursustel ning kursuste lõpetamise järel 1921. aasta augustis 1921 [[Allohvitseride kool]]i õppepataljoni ülemaks ning oli kooli ajutine ülem 1921. aasta septembrist kuni 1923. aasta juulini. Kooli ajutise ülemana ülendati ta 1922. aasta veebruaris [[alampolkovnik]]uks ja novembris nimetati ümber kolonelleitnandiks.
 
1923. aasta oktoobris määrati A. Lõhmus [[Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused#Ajalugu|Sõjaväe Ühendatud Õppeasutuste]] allohvitseride õppepataljoni ülemaks, 1925. aasta oktoobris nimetati Allohvitseride kooli ülemaks ning samal kuul läkitati Kõrgemasse Sõjakooli. 1927. aastal pärast kooli lõpetamist septembrikus määrati [[7. Jalaväerügement|7. jalaväerügemendi]] ülema abiks, kuid tervislikel põhjustel siirdus sama aasta novembris reservi.
 
1930. aasta augustis astus taas sõjaväeteenistusse ning määrati [[Eesti kaitseminister|kaitseministri]] [[käsundusohvitser]]iks. 1931. aasta veebruarist kuni 1931. aasta juulini õppsi pataljoniülemate kursustel ja 1932. aasta veebruaris nimetati 6. üksiku jalaväepataljoni ülemaks ning täitis korduvalt ka Pärnu garnisoni ajutise ülema kohuseid.
 
1934. aasta aprillis nimetati ta [[9. Üksik Jalaväepataljon|9. Üksiku jalaväepataljoni]] ja Pärnu [[garnison]]i ülemaks.
 
1936. aasta 2. mail määrati vahetas Anton Lõhmus senise eesnime Antoni asemel ''Ants''uks.
 
1938. aasta veebruaris ülendati Ants Lõhmus koloneliks.
 
1940. aastal pärast [[4. Diviis]]i moodustamist määrati A. Lõhmus 1940. aasta veebruaris [[Pärnu-Viljandi Sõjaväeringkond|Pärnu-Viljandi sõjaväeringkonna]] ülemaks, asukohaga [[Viljandi]]s.
 
Pärast 1940. aasta [[juunipööre]]t, kui [[Nõukogude okupatsioon Eestis (1940–1941)|nõukogude okupatsioon]]ivõimud 1940. aasta sügisel likvideerisid [[Eesti sõjavägi|Eesti sõjaväe]] suunati Ants Lõhmus [[22. Eesti Territoriaalne Laskurkorpus|22. Eesti Territoriaalse Laskurkorpus]]e [[182. Eesti Laskurdiviis]]i 140. laskurpolgu [[staabiülem]]aks Võrru.
 
==Teine maailmasõda==
1941. aastal pärast [[Teine maailmasõda|Teise maailmasõja]] lahingute algust [[Idarinne (Teine maailmasõda)|Idarindel]] ja [[Suvesõda|suvesõjas]] tegutses juunist 1941. aastal metsavennana ja oli 9. juulist 1941 Tartumaal [[Peedu (Elva)|Peedu]] [[Omakaitse]] (hiljem liideti Elva Omakaitsega) organiseerija ja ülem.
 
A. Lõhmmus osales Tartu vabastamislahingutes ning oli 1941. aasta novembris lühikest aega Otepää ringkonna Omakaitse juht. 1941. aasta 15. novembrist määrati ta Tartumaa Omakaitse juhiks, kellena teenis 1942. aasta augustini, seejärel töötas [[Eesti Rahva Ühisabi]] Tartu ringkonnaametis, kus organiseeris Eesti väeosade abistamist ja nende külastamist idarindel ning [[ZEV|kadunud kaasmaalaste otsimist]].
 
1944. aasta sügisel pärast Eesti taasokupeerimist jäi Eestisse ning varjas end Tartumaal ning seejärel Valgamaal, kus töötas kolhoosi tallimehe ja piimavedajana. Legaliseerus 1957. aastal ning jätkas töötamist kohalikus kolhoosis, vahistati 1965. aastal, kuid vabastati.
 
Ants Lõhmus suri 3. jaanuaril 1968 [[Valga rajoon]]i [[Sangaste külanõukogu]]s [[Tagula]]s.
 
==Välislingid==
* [[Jaak Pihlak]], [http://muuseum.viljandimaa.ee/aastaraamat/2010_toim_1/pihlak_vrv_viljandi_linn.pdf Viljandi linn ja Vabaduse Risti vennad], Viljandi muuseum, 2010. aasta aastaraamat, lk 119-121.
{{JÄRJESTA:Lõhmus, Ants}}
[[Kategooria:Eesti sõjaväelased]]