Erinevus lehekülje "Maa magnetväli" redaktsioonide vahel

resümee puudub
 
== Iseloomustus ==
Maa [[Maa magnetpoolused|lõuna- ja põhjapoolus]] muudavad ajas välja genereerivate protsesside tõttu asukohta. Kusjuures ei asu poolused Maa kujuteldava diameetri otspunktides (on ebasümmeetrilise paigutusega). Samuti ei ole pooluste liikumine kuidagi sünkroniseeritud. Maa pöörlemistelje suhtes on magnetväli 11 [[Kaarekraad|kraadise]] nurga all. Magnetvälja ulatust mõjutab põhiliselt [[Päike]]setselt lähtuv ioontuul, aga ka [[päikesesüsteem]]i planeetide vaheline magnetväli. Lisaks on ookeanipõhja [[Vulkaaniline kivim|vulkaaniliste kivimite]] analüüsi alusel leitud, et Maa magnetväli vahetab keskmiselt iga paarisaja-tuhande aasta järel poolusi, ehk lõunapoolusest saab põhjapoolus ja põhjapoolusest lõunapoolus. Magnetvälja ja [[päikesetuul]]e kohtumise ning [[ionosfäär]]i vahelist ruumi nimetatakse [[magnetosfäär]]iks.
 
== Tekkimine ==
[[Image:Outer core convection rolls.jpg|thumb|Pildil on näha spiraalse kujuga konvektsioonvoolud, mis on geodünamo mudeli kohaselt Maa magnetvälja tekkepõhjuseks.]]
Maa magnetvälja tekkemudeleid on mitmeid. Ühe esimese mudeli kohaselt on Maa sisemus suur magnetiline dipool. Hilisema ning populaarsema mudeli kohaselt toodab Maa magnetvälja nn. geodünamo <ref>Lee R. Kump, James F. Kasting, Robert G. Crane, The Earth System 2nd edition, Pearson Prentice Hall, 2004, lk. 125.</ref>. Maa 5150-6360 [[Kilomeeter|kilomeetri]] paksust tahket [[sisetuum]]a ümbritseb 2890-5150 kilomeetri paksune vedel [[välistuum]], milles toimuvad sarnaselt [[vahevöö]]le soojuse ülekandega seonduvad [[konvektsioon]]voolud. Välistuuma moodustab suuremas osas sulaolekus raud, mis on hea elektrijuht. Maa pöörlemise ning konvektsiooni tõttu tekkivatest sularaua vooludest johtub omakorda elektriväli, mis indutseerib magnetvälja ja vastupidi. Lihtsustatuna on nähtus kirjeldatav Ampere'i tsirukaltsioonilausega. Tänu [[Lorenzi jõud|Lorenzi jõule]] ja [[Coriolise efekt]]ile on välistuumas konvektsioonvoolud spiraalse kujuga<ref>A. M. Soward, Geomagnetism and Palaeomagnetism, NATO ASI Series, 1988, lk. 298.</ref>. Spiraalselt liikuvad ioonid põhjustavad aga [[elektrivool]]u, mis omakorda genereerib dipoolisarnase magnetvälja.
 
== Pooluste liikumine ==
[[Image:NASA 54556main nmppath2001 med.gif|thumb|left|Maa põhjapooluse liikumine üle Kanada arktika, 1831&ndash;2001.<ref name ="NASA_1">NASA, http://science.nasa.gov/science-news/science-at-nasa/2003/29dec_magneticfield/</ref>]]
Pooluste liikumise kiiruseks on täheldatud kuni 40 kilomeetrit aastas. Nähtuse taga seisneb magnetvälja allikaks oleva välistuuma näiliselt iseseisev elu. Välistuum pöörleb aastas kuni 0.2 kraadi rohkem kui väline kest. Lisaks on välistuuma sisesed protsessid ebakorrapärased. Mainitud mõjurite ning magnetvälja inklinatsiooniga pöörlemistelje suhtes selgitataksegi pooluste rännet.<ref name ="NASA_1"/>
 
== Pooluste vahetumine ==
Maa magnetvälja ajaloo üheks uurimisvõimaluseks on näiteks ookeanide riftivööndite tardlaava uurimine. Osad basaltkivimid säilitavad tardumisel välise magnetvälja suuna. Pooluste vahetumisel välja suund muutub. Korduvatel pooluste vahetumisel tekib miljonite aastate lõikes erisuunaliste magnetväljadega tardkivimite kihistik. Erinevate meetoditega on võimalik kihtide vanust määrata.
Viimane vahetumine toimus ligikaudu 780 000 aastat tagasi. Vahetumine on ebaregulaarne, keskmiselt 300 000 aastase perioodiga nähtus. Järgmist pooluste vahetumise sündmust ei osata seetõttu ette ennustada<ref name="NASA_1"/>. Tekkepõhjusteks arvatakse ühest küljest stohhastilisi protsesse. Teisest küljest võib vahetumist põhjustada näiteks laama subduktsioon, mis põhjusab Maa tektoonikas muutusi ning tekitab magnethäireid, mis võiks pöördumisele aluseks olla. Juhul kui magnetväli selles protsessis hajub, siis võtab see aega kuni paar tuhat aastat<ref name="NASA_1"/>.
 
== Välja tugevus ==
Magnetvälja tugevus on suurim poolustel ning nõrgim ekvaatoril. Globaalselt jääb magnetvälja tugevus 0.25 - 0.65 gaussi piiresse. Võrdlusena on keskmise külmkapimagneti tugevus ligikaudu 100 gaussi. Välja tugevuse miinimum on Lõuna Ameerika kohal, maksimum aga Põhja-Kanda, Siberi ning Austraaliast lõunasse jääval Antarktika ranniku kohal.<ref> NOAA, http://www.ngdc.noaa.gov/geomag/</ref>
Maa magnetvälja tugevus on alates 19. sajandist vähenenud kuni 10% võrra <ref name="NASA_1"/>
 
== Viited ==
113

muudatust