Nõukogude armee: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
46. rida:
Peale [[1917]]. aasta [[oktoobrirevolutsioon]]i ning bolševike võimuhaaramisel olulist rolli mänginud [[Esimene maailmasõda|sõja]] lõpetamise ning sõjavägede demobiliseerimislubaduste täitmist lagunes [[Venemaa Ajutine Valitsus|Ajutise Valitsuse]] sõjavägi ning rinnetel tekkis [[anarhia]]. Kaotati sõjaväeline [[distsipliin]] ning sõjalisi küsimusi otsustasid sõdurite nõukogud ning väeosade juhid "VALITI" endi seast.
Sõjaväeosade moodustamise aluseks oli vabatahtlik liitumine, kui palgaarmeesse<ref>[[Dmitri Parski]], [http://www.grwar.ru/library/Mil-Collect-II/MCII_05.html "Воспоминания и мысли о жизни и службе в Ямбургском отряде Красной армии в марте-апреле 1918 г." http://www.grwar.ru/persons/persons.html?id=426 ]</ref>, sõdurid olid täielikul ülalpidamisel ning said 50 rubla tasu, mis tõusis 18. aasta keskel 150 rublale, pereinimesed said 250 rubla<ref>.[[Georgi Žukov|Г.К.Жуков]], [http://dialogdima.narod.ru/vov/vir/all.html, "Воспоминания и размышления"]</ref>. Maikuuks [[1918]]. aastal oli sellisel vabatahtlikkuse printsiibi alusel Nõukogude Venemaa Punaarmee suuruseks 306 060 inimest<ref>"Военно-исторический журнал" – №8-2007г. lk. 35 Мовчин Н. Комплектование Красной армии. (Исторический очерк). Штаб РККА. Управление по исследованию и использованию опыта войн. Издание Военной типографии Управления делами Наркомвоенмор и РВС СССР. 1926. 292 с.</ref>.
 
1918. aasta esimesel poolel hakkas [[Venemaa Nõukogude Vabariik]] sõjakomissar [[Lev Trotski]] juhtimisel taastama sõjaväge, kasutades selleks [[Ülevenemaaline Kesktäitevkomitee|Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee]] [[22. aprill]]il [[1918]] dekreeti "Kohustuslikust sõjaväelisest väljaõppest" ("''Об обязательном обучении военному искусству''") ja dekreeti [[29. mai]]st [[1918]] "Sunduslikust teenistusse asumisest Töölis-Talupoegade Punaarmeesse" (''О принудительном наборе в Рабоче–Крестянскую Красную армию'')<ref>"Военно-исторический журнал" – №2 – 2006г. lk. 66 http://www.mil.ru/info/1068/11278/11845/25231/23849/index.shtml</ref>, mille kohaselt kõik tsaari-Venemaa ohvitserid olid kohustatud ilmuma teenima Punaarmeesse, tabatud mitteilmujaid karistati [[punane terror|punase terror]]i korras [[Sõjatribunal]]ide poolt mahalaskmisega. [[Bolševik]]ud organiseerisid erikomisjoni [[Lev Glezarov]]i juhtimisel. Komisjoni töö tulemusel võeti kuni augustini 1920 "sõjaliste spetsialistidena" Punaarmee teenistusse 10 300 endist tsaariarmee [[ohvitser]]i, 214 000 [[allohvitser]]i, ning mõned [[kindral]]id – 200 000 tsaariarmee ohvitserist oli 75 000 Punaarmee teenistuses<ref>[http://www.ronl.ru/istoriya_gosudarstvo_i_pravo/1417.htm, Гражданская война]</ref>. Teenistusse Punaarmees sunniti vana Venemaa Keisririigi 775 kindralit ja 1726 [[kindralstaabi ohvitser]]i. Vana keisriarmee ohvitserkond moodustas 85% rinnete juhatajatest; 82% armeede juhatajatest; 90% armeede staabiülematest; 70% diviiside ülematest. Teenistusse Punaarmees sunniti ka kaks [[Venemaa Keisririigi Sõjaministeerium#Juhid ja struktuur|keisririigi sõjaministrit]] [[Aleksei Polivanov]] ja [[Dmitri Šuvajev]] ja [[Aleksandr Kerenski valitsus|Kerenski valitsuse]] sõjaminister [[Аleksandr Verhovski]]. 75 000 Punaarmee teenistusse asunud kindralstaabi ohvitserist oli 8 000 vabatahtlikku liitujat, 49 000 sundmobiliseeritud ja ülejäänud sunnitud astuma Punaarmeese pärast vangilangemist Punaarmee vastaste poolelt<ref>Кавтарадзе А.Г., [http://lost-empire.ru/index.php?option=com_books&Itemid=2&task=viewB&id=17663&page=11 Военные специалисты на службе Республики Советов 1917-1920 гг.]</ref>.