Närvikude: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
2. rida:
'''Närvikude''' on kude, mis kogub ärritusi sise– ja väliskeskkonnast, muudab neid närviimpulssideks, juhib vastuvõtu–, korrelatsiooni– ja tõlgendusaladesse ning seejärel efektoorsetesse organitesse. <ref name="text hist" />
Närvikoe põhiülesanne on kommunikatsioon. Närvikude on levinud üle kogu keha ja on tihedasti seostunud enamiku kudede ja organitega. Närvikoe peamisteks struktuuriühikuteks on kahesugust tüüpi rakud: [[närvirakud]] ehk [[neuronid]] ehk [[neurotsüüdid]] ning neid ümbritsevad tugirakud ehk [[gliiarakud]]. Areneb neuroektodermist ja osaliselt mesenhüümist (mikrogliia). [[Närvisüsteemis]] moodustavad neuronid nn. refleksikaare. Üldiselt on närvikude [[inertne]] (rakud ei paljune) ja koeliselt [[homogeenne]] (ei jagune alaliikideks). Närvirakke ühendavad omavahel [[sünapsid]], info ülekandel on vajalik [[keemilise transmitteri]] olemasolu sünapsis. <ref name="üldhistoloogia" /> <ref name="text hist" />
Närvisüsteem jaotatakse kaheks osaks: [[kesknärvisüsteem]] ([[peaaju]], [[seljaaju]]) ja [[perifeerne närvisüsteem]] (kogu närvikude väljaspool pea– ja seljaaju:[[ganglionid]], [[närvid]] ja [[närvilõpmed]]). <ref name="medits" />
Kesknärvisüsteem koosneb peaajust (''encephalon'') ja seljaajust (''medulla spinalis''). Morfoloogiliselt iseloomustab seda bilateraalne sümmeetria (koosnevad kahest sümmeetrilisest poolest), metameersus ehk segmentaarsus, neuronite koondumine morfofunktsionaalsete aladena. Siia kuulub närvirakkude põhimass, rakud on tihedalt
[[Piirdenärvisüsteem]]i ehk [[perifeersesse närvisüsteemi]] kuulub kogu ülejäänud närvikude, mis jääb välja pea– ja seljaajust. Eristatakse kahesuguseid närve: tooma- ehk aferentseid ja viima– ehk eferentseid. <ref name="hist text" />
21. rida:
*# [[Nissli substants]], mis kujutab endast hästi väljakujunenud [[ergastoplasmat]] (valgusmikroskoobis hästi nähtavaid ribosomaalsete graanulite suuri kogumikke);
*# [[neurofibrillid]], mis kujutavad endast raku substruktuuri – [[neurofilamente]] (mikrofilamente) ja [[neurotuubuleid]];
*# [[pigment]], mis kujutab endast kas jääkaineid telolüsosoomides (vananemispigment lipofustsiin) või
Peaaegu iga närvirakk omab vähemalt kahte eri tüüpi jätkeid: [[dendriite]] ja [[aksonit]]. Ärritust vastu võtvad närviraku jätked on dendriidid ja tekkinud impulssi erutuslainena edasi juhtiv jätke on neuriit ehk akson. Igal neuronil on lugematul hulgal dendriite, on harv juhus kui neid kas pole või on ainult üks. Dendriidid suurendavad raku pinda ja tänu sellele ka raku ärritust vastuvõtvat võimsust- kutsutakse ka [[retseptiivväljaks]]. Dendriidid on lühemad kui aksonid ning nad muutuvad rakukehast kaugenedes peenemaks. Aksoneid on seevastu rakul ainult üks. Akson võib olla pikem kui 1 meeter. Aksoni tsütoplasmat kutsutakse [[aksoplasmaks]] ning see on perikarüoni tsütoplasma jätk. Koostiselt puuduvad aksonis Nissli substantsid. Aksonid on üldiselt ümbritsetud lipiide sisaldavast müeliini kihist. Neuraalne vastus on sooritatud aktsioonipotentsiaali kaudu "kõik või mitte midagi" printsiibil. Huvitav nähtus, mis aksonis aset leiab, on [[aksonaalne transport]]. Kuna akson ei sisalda ei [[ribosoome]] ega [[endoplasmaatilist retiikulumi]], siis [[proteiinid]] sünteesitakse närviraku kehas ja mõned ka dendriitides. [[Valgud]] tuleb transportida rakukehast aksonisse. Lisaks transporditakse nii ka [[vesiikuleid]], [[neurotuubuleid]] ja [[neurofilamente]]. Neuroni tsütoplasma on pidevas liikumises. Neuroni jätketes toimub tsütoplasma liikumine mõlemas suunas- terminaalidesse (anterograadselt) ja tagasi (retrograadselt). <ref name="üldhistoloogia" />
Jätkete arvu järgi jagatakse neuronid neljaks rühmaks:
#unipolaarsed- üheainsa jätkega rakud, millel on nii dendriidi kui neuriidi ülesanne
#pseudopolaarsed- dendriit ja neuriit on arenemise käigus kattunud ühise kattega ja ei ole seega valgusmikroskoobis teineteisest eristatavad;
#bipolaarsed- ühe dendriidi ja neuriidiga;
| |||