Erinevus lehekülje "Rahvusvaheline organisatsioon" redaktsioonide vahel

resümee puudub
'''RahvusvahelineRahvusvahelised organisatsioonorganisatsioonid''' on rahvusvahelise tegevuspiirkonnagategevuspiirkonna ja liikmelisusega [[organisatsioon]]id. Eristatakse kahte liiki rahvusvahelisi organisatsioone:
* valitsustevahelised rahvusvahelised organisatsioonid (''intergovernmental organization'' või ''international governmental organizations'' = ''IGO'');
* valitsusvälisedvalitsustevälised rahvusvahelised organisatsioonid (''international nongovernmental organization'' ehk ''NGOINGO''). <ref> Toomla, Rein. 25. oktoober 2012. Loeng: Rahvusvahelised organisatsioonid (aine Sissejuhatus rahvusvahelistesse suhetesse), Tartu Ülikool </ref>
 
===Valitsustevahelised rahvusvahelised organisatsioonid===
'''Valitsustevaheline organisatsioon''' on vähemalt kolme [[riik|riigi]] poolt [[rahvusvaheline leping|rahvusvahelise lepinguga]] ühiste eesmärkide saavutamiseks loodud [[organisatsioon]], mis omab asutajaliikmetest iseseisvat tahet ning on suuteline seda oma [[organ]]ite kaudu teostama.
Valitsustevaheliste rahvusvaheliste organisatsioonide liikmeteks on riigid/valitsused.
Kuigi valitsustevahelised rahvusvahelised organisatsioonid moodustavad kõigest 10% kõigist rahvusvahelistest organisatsioonidest, on nende tähtsus suurem kui valitsusteväliste rahvusvaheliste organisatsioonide tähtsus, sest nende liikmeteks on [[rahvusriik|rahvusriigid]].
 
====Ajalugu====
Valitsustevahelised organisatsioonid on [[rahvusvaheline õigus|rahvusvahelise õiguse]] [[õigussubjektsus|subjektid]] asutamislepingust tulenevas ulatuses. Nende õigussubjektsus võib olla asutamislepingus sõnaselgelt väljendatud, kuid võib olla ka tuletatud.
Esimesed valitsustevahelised organisatsioonid tekkisid [[19. sajand]]i alguses, et reguleerida liiklust ja kaubavahetust [[jõgi|jõgedel]], mis voolasid läbi mitme riigi ([[Elbe]], [[Doonau]], [[Rein]]).
{{täiendaOsa}}
Esimeseks moodsaks valitsustevaheliseks organisatsiooniks loetakse [[1815]].aastal [[Viini Kongress]]il loodud organisatsiooni, mis organiseeris liikumist Reini jõel ([[Central Commission for the Navigation of the Rhine]]) ning mis tegutseb tänapäevani.
Koos [[industrialiseerimine|industrialiseerimise]] kasvuga [[19. sajand]]i viimasel poolel kasvas hoogsalt ka valitsustevaheliste rahvusvaheliste organisatsioonide arv. [[20. sajand]]il kasvas nende arv samuti väga kiiresti ning tänapäeval eksisteerib umbes 400 valitsustevahelist organisatsiooni.
 
====Valitsustevaheliste organisatsioonide klassifikatsioon====
==Valitsusvälised organisatsioonid==
<ref> Kegley Jr, Charles W ja Eugene R Wittkopf. 1993. World Politics. Trend and Transformation. New York. St.Martin's Press. p.155-158. </ref>.
Valitsusväline organisatsioon (lühend VVO; inglise keeles ''non-governmental organisation'', lühend NGO) ehk vabaühendus on rahvusvaheline või sisemaine [[valitsustest]] sõltumatu [[organisatsioon]].Valitsusvälised organisatsioonid ei ole rahvusvahelise õiguse subjektid, vaid on tavaliselt riigisisese õiguse alusel moodustatud. Eestis on nende õiguslikuks vormiks tavaliselt [[mittetulundusühing]] või [[sihtasutus]].Valitsusvälised organisatsioonid eksisteerivad ühiskondlikul, erialasel, erakondlikul või muul alusel. Nendel organisatsioonidel võib olla ka oma maa valitsuse toetus ning finantsabi, ent tavaliselt kaetakse kulud liikmete sissemaksetest, majandustegevusest saadud tuludest, annetustest jne. Praegu tegutseb umbes 17 500 rahvusvahelist valitsustevälist organisatsiooni. Neid on palju, kuna valitsustevälise organisatsiooni võivad tekitada ka eraisikud.<ref name="Toomla">Rein Toomla loeng „Rahvusvahelised organisatsioonid“,Tartu Ülikool 25.10.2011</ref>
 
{|-
! !! Universaalsed eesmärgid !! Spetsiifilised eesmärgid
|-
| Globaalne ulatus || [[Ühinenud Rahvaste Organisatsioon]] || [[Maailma Tervishoiuorganisatsioon]], [[Rahvusvaheline Tööorganisatsioon]] ([[ÜRO]] spetsialiseerunud allorganisatsioonid)
|-
| Regionaalne ulatus || [[Araabia Liiga]], [[Aafrika Ühtsuse Organisatsioon]], [[Ameerika Riikide Organisatsioon]], [[Kagu-Aasia Maade Assotsiatsioon]], [[Euroopa Liit]] || [[Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon]] ([[NATO]]), [[Põhjamaade Nõukogu]]
|}
 
Ligi 90% valitsustevahelistest organisatsioonidest kuuluvad spetsiifilise eesmärgi ja regionaalse ulatusega kategooriasse.
 
====Tunnused====
1. Moodustatud [[leping]]u alusel ja valitsuste vahel
2. Liikmelisus on vabatahtlik ja lahkumine on lubatud
3. Organisatsiooni sees on olemas pärisstruktuur
4. Autonoomsus - teised organisatsioonid ei saa teoreetiliselt siseasjadesse sekkuda
 
==Ajalugu==Liikmelisus====
Liikmed jagunevad kaheks:
1. Täisliikmed - täieõiguslikud liikmed, osalevad otsustamises või delegeerivad õigused. Jagunevad asutajaliikmeteks ja hiljem ühinenud liikmeteks
2. Vaatleja liikmed: ei osale otsustamises, käivad kohal kui huvi
 
Liikmeks on võimalik saada kui teised liikmed hääletavad [[fikseeritud häälteenanus]]ega uue liikme vastuvõtmise poolt.
Esimeseks valitsusteväliseks organisatsiooniks väidetakse olevat [[Roosiristlased]], aga ka erinevad [[vaimulikud ordud]], mis tegutsesid juba u 1100 aastal ja mille ülesandeks oli kaitsta palverännakule läinud inimesi.<ref name="Toomla">Rein Toomla loeng „Rahvusvahelised organisatsioonid“Tartu Ülikool 25.10.2011</ref>
Üldise ajaloo jooksul on loodud ligi 45 000 erinevat rahvusvahelist organisatsiooni, millest praegu tegutseb umbes 17 500. Kümme protsenti neist on valitsustevahelised ja ülejäänud valitsustevälised organisatsioonid. Umbes 55% tegutsevatest rahvusvahelistest organisatsioonidest on alustanud tegevust pärast 1960. aastat.<ref>Sulev Mäeltsemees [http://www.koolielu.edu.ee/signeloodus/Geograafia/maailmajandus/Yhiskonna_areng7.html]Maailma ühiskonnageograafia gümnaasiumile“</ref> Üks tuntumaid rahvusvahelisi valitsustevahelisi organisatsioone on [[Rahvusvaheline Olümpiakomitee]]. Hoolimata sellest, et valitsusvälised organisatsioonid ei ole rahvusvahelise õiguse subjektid, võivad mõned neist osaleda näiteks diplomaatilistel konverentsidel vaatlejaliikmena.
Liikmeks saamise võimalikud piirangud:
1. Liikmed peavad hääletama uue liikme poolt
2. Kuulumine mõnda teise organisatsiooni (riigil ei ole võimalik saada [[UNESCO]] liikmeks kui ta ei kuulu [[ÜRO]]sse)
3. Regionaalsed piirangud ([[Euroopa Liit]]u ei saa kuuluda riik, mis ei paikne [[Euroopa]]s)
4. Tegevusalast tulenevad piirangud ([[OPEC]]isse ei saa kuuluda riik, mis ei tooda ega [[eksport|eskpordi]][[nafta]]t)
5. Ideoloogilised-kultuurilised ([[Islamimaade Konverents]]i ei saa kuuluda mitte-[[islam]]i riik)
6. Arengutasemest tulenevad piirangud, mis on eelkõige majanduslikud ([[OECD]]sse ei saa kuuluda väga madala arengutasemega riigid)
7. Riigi enda soov liikmeks saada või organisatsiooni poolne kutse
 
Organisatsioonist on võimalik lahkuda kas vabatahtlikult või sunniviisiliselt (riik heidetakse välja, kuna täitmata näiteks majanduslikud kohustused).
==Valitsusteväliste organisatsioonide rahastamine==
 
===Valitsustevälised rahvusvahelised organisatsioonid===
Üldjuhul valitsustevälised organisatsioonid oma kulud liikmete sissemaksetest, majandustegevusest saadud tuludest ja/või annetustest. Vahel osutab ka riik finantsabi. Eestis puuduvad siiani andmed, mis kajastaksid INGO-de (nn kolmanda sektori) rahastamise ja muu majandustegevuse tegelikku mahtu. Küsitluste ning eelarvestatistika kaudu on siiski võimalik teha kaudseid järeldusi suurusjärkude kohta. Heategevuslikku annetamist 1996. aastal uurinud Jüri Kruusvall hindas Eesti saja suurima ettevõtte rahaliste annetuste mahtu umbes 23 miljonile kroonile. Samas läksid need annetused suures osas valdkondadesse, kus põhirolli täidavad kas väljapaistvad üksikisikud (tippsport, kõrgkultuur) või avaliku võimu institutsioonid (haridus, koolitus; tervishoid; korrakaitse). Seega kulub ainult osa, arvatavalt väiksem osa, nimetatud summast INGO-de rahastamisele. Teisalt on teiste, väiksemate ettevõtete arv ja seega ka potentsiaalne annetamisvõime üpris suur, kuid INGO-de rahastamise seisukohast on see veel seni läbiuurimata teema.
Valitsustevälised rahvusvahelised organisatsioonid on rahvusvahelised [[valitsus]]test sõltumatu [[organisatsioon]]id. Nende liikmeteks on [[eraisik]]ud või nendest koosnevad grupid.
Valitsusväliste organisatsioonide endi andmetel ei ole aga kõige suuremaks tulude allikaks ei riik, kohalikud omavalitsused ega erasektor. Ka osutub välismaine rahastamine ootamatult väheste organisatsioonide jaoks oluliseks. 2001. aasta uurimus kinnitab, et välismaine rahastamine on ainult harvade organisatsioonide jaoks väga tähtis. Kõige olulisemaks tuluallikaks on antud uurimuse põhjal liikmemaksud, teiseks riigi ja kohalike omavalitsuste toetused. <ref>Mikko Lagerspetz: [http://www.kogu.ee/public/eia2011/EIA_2011.pdf]Eesti inimarengu aruanne 2010/2011</ref>
Valitsusväline organisatsioon (lühend VVO; inglise keeles ''non-governmental organisation'', lühend NGO) ehk vabaühendus on rahvusvaheline või sisemaine [[valitsustest]] sõltumatu [[organisatsioon]].Valitsusvälised organisatsioonid ei ole rahvusvahelise õiguse subjektid, vaid on tavaliselt riigisisese õiguse alusel moodustatud. Eestis on nende õiguslikuks vormiks tavaliselt [[mittetulundusühing]] või [[sihtasutus]].Valitsusvälised organisatsioonid eksisteerivad ühiskondlikul, erialasel, erakondlikul või muul alusel. Nendel organisatsioonidel võib olla ka oma maa valitsuse toetus ning finantsabi, ent tavaliselt kaetakse kulud liikmete sissemaksetest, majandustegevusest saadud tuludest, annetustest jne. Praegu tegutseb umbes 175500 500valitsustevälist rahvusvahelist valitsustevälist organisatsiooni. Neid on palju, kunamis valitsustevälisemoodustavad organisatsiooniligi võivad90% tekitadakõigist karahvusvahelistest eraisikud.<ref name="Toomla">Rein Toomla loeng „Rahvusvahelised organisatsioonid“,Tartu Ülikool 25.10organisatsioonidest.2011</ref>
 
Kuigi valitsustevälised rahvusvahelised organisatsioonid on laiat levinud terves [[maailm]]as, on nende mõju suurem [[arenenud riik]]ides kui [[arengumaa]]des. Selle põhjenduseks on see, et arenenud riikide pluralistlik poliitiline süsteem soosib oma kodanike osalemist sellistes organisatsioonides. Sellepärast on suurem osa rahvusvaheliste organisatsioonide liikmeid pärit pigem Põhjast kui Lõunast. Üks tuntumaid rahvusvahelisi valitsustevahelisi organisatsioone on [[Rahvusvaheline Olümpiakomitee]],talle järgneb Rahvusvaheline Punane Rist.
==Vaata ka==
 
Mõnikord liigitatakse ka hargmaised korporatsioonid (''multinational corporations''=''MNG'') valitsusväliste rahvusvaheliste organisatsioonide alla, mis ei ole mittetulunduslikud organisatsioonid. Näiteks kuuluvad siia kategooriasse [[McDonalds]], [[Sony]] ja [[The Coca-Cola Company]].
 
====Ajalugu====
Esimeseks valitsusteväliseks organisatsiooniks väidetakse olevat [[Roosiristlased]], (asutatud aastal [[1694]] aga ka erinevad [[vaimulikud ordud]], mis tegutsesid juba u 1100 aastal ja mille ülesandeks oli kaitsta palverännakule läinud inimesi.<ref name="Toomla">Rein Toomla loeng „Rahvusvahelised organisatsioonid“Tartu Ülikool 25.10.2011</ref>
Samuti nagu valitsustevahelised rahvusvahelised organisatsioonid, kasvasid ka valitsustevälised rahvusvahelised organisatsioonid nii [[19. sajand|19]]. kui ka [[20. sajand]]il väga jõudsalt ja tänapäeval on sellised organisatsioone ligikaudu 5500. 55% tegutsevatest rahvusvahelistest organisatsioonidest on alustanud tegevust pärast 1960. aastat.<ref>Sulev Mäeltsemees [http://www.koolielu.edu.ee/signeloodus/Geograafia/maailmajandus/Yhiskonna_areng7.html]Maailma ühiskonnageograafia gümnaasiumile“</ref>
 
====Valitsusteväliste organisatsioonide rahastamine====
Üldjuhul saavad valitsustevälised organisatsioonid oma kulud liikmete sissemaksetest, majandustegevusest saadud tuludest ja/või annetustest. Vahel osutab ka riik finantsabi. Eestis[[Eesti]]s puuduvad siiani andmed, mis kajastaksid INGO-de (nn kolmanda sektori) rahastamise ja muu majandustegevuse tegelikku mahtu. Küsitluste ning eelarvestatistika kaudu on siiski võimalik teha kaudseid järeldusi suurusjärkude kohta. Heategevuslikku annetamist [[1996]]. aastal uurinud [[Jüri Kruusvall]] hindas Eesti saja suurima ettevõtte rahaliste annetuste mahtu umbes 23 miljonile[[miljon]]ile kroonile[[kroon]]ile. Samas läksid need annetused suures osas valdkondadesse, kus põhirolli täidavad kas väljapaistvad üksikisikud ([[tippsport]], kõrgkultuur) või avaliku võimu institutsioonid[[institutsioon]]id ([[haridus]], koolitus; [[tervishoid;]], [[korrakaitse]]). Seega kulub ainult osa, arvatavalt väiksem osa, nimetatud summast INGO-de rahastamisele. Teisalt on teiste, väiksemate ettevõtete arv ja seega ka potentsiaalne annetamisvõime üpris suur, kuid INGO-de rahastamise seisukohast on see veel seni läbiuurimata teema.
Valitsusväliste organisatsioonide endi andmetel ei ole aga kõige suuremaks tulude allikaks ei riik, kohalikud omavalitsused ega erasektor. Ka osutub välismaine rahastamine ootamatult väheste organisatsioonide jaoks oluliseks. [[2001]]. aasta uurimus kinnitab, et välismaine rahastamine on ainult harvade organisatsioonide jaoks väga tähtis. Kõige olulisemaks tuluallikaks on antud uurimuse põhjal liikmemaksud, teiseks riigi ja kohalike omavalitsuste toetused. <ref>Mikko Lagerspetz: [http://www.kogu.ee/public/eia2011/EIA_2011.pdf]Eesti inimarengu aruanne 2010/2011</ref>
 
===Vaata ka===
 
*[[Rahvusvaheliste organisatsioonide loend]]
 
== =Viited ===
 
[[Kategooria:Rahvusvaheline õigus]]
 
 
== Viited ==
{{viited}}
{{Link FA|de}}
 
<references/>
[[ar:منظمة دولية]]
[[id:Organisasi internasional]]
Anonüümne kasutaja