Redaktsioon: 13. mai 2011, kell 12:18 redigeeri 88.196.56.146 (arutelu) →‎Rüütlimõis Vene Keisririigis ← Vanem muudatus		Redaktsioon: 22. jaanuar 2012, kell 18:13 redigeeri eemalda 90.191.198.239 (arutelu) →‎Rüütlimõis Vene Keisririigis Uuem muudatus →
4. rida: Alates [[1783]]. aastast oli rüütlimõis [[eramõis]] (''Privatgut''), mida tohtis omada ainult kohalikku [[rüütelkond]]a immatrikuleeritud aadliseisuses isik (mitteaadlik sai õiguse rüütlimõisa osta [[Kuramaa]]l ja Liivimaal [[1866]]. aastal, Eestimaal [[1869]]). Rüütlimõisade omanikud olid kuni [[1917]]. aastani [[Baltimaad]]es seisuliku omavalitsuskorralduse aluseks. ~~Rüütlimõisaks~~Rüütlimõisa (''Rittergut'') ~~loeti~~suuruse alammääraks kehtestati [[~~mõis~~Balti Eraseadus]]~~a, mille suurus~~ega [[Eestimaa]]l ~~oli~~ 450 [[tiin]]u, sellest 150 tiinu [[põllumaa]]d ning lisaks [[Heinamaa\|heina–]] ja [[karjamaa]], [[Liivimaa]]l 300 tiinu ja 100 tiinu põllumaad, [[Saaremaa (maakond)\|Saaremaa]]l 162 tiinu ja 54 tiinu põllumaad. Rüütlimõisa staatuse sõilitasid ka kõik väiksemad mõisad juhul kui nad olid rüütlimõisana maaraamatusse kantud enne Balti Eraseaduse jõustumist. Rüütlimõisal võisid olla majanduslikult iseseisvad ja rüütlimõisa nõuetele vastavad allüksused, nõndanimetatud [[kõrvalmõis]]ad (''Beigut'') ja [[karjamõis]]ad (''Hoflage'') kui kaugemad eraldiasuvad majapidamised. Hoidmaks mõisa suguvõsa käes, moodustasid suuremate mõisade omanikud [[18. sajand]]i keskpaiku nõndanimetatud perekonnavaldusi ehk [[fideikomiss]]e (''Adliges Güterfamilienfideicomiβ''), mille koosseisu või kuuluda üks või enam rüütlimõisa. ~~ning~~Neid ~~mida~~mõisaid ei tohtinud ~~võõrandada~~koormata ega ~~koormata~~tükeldada ~~muul~~ning võõrandada ~~viisil~~sai ~~kui~~neid üksnes ~~läbi~~pärandamise ~~pärimise~~teel. Tihti pärandati niisuguseid valdusi suguvõsa meesliini pidi esmasünni (''Primogenitur'') põhimõtte kohaselt. Niisugusel juhul nimetati fideikommissi [[majoraat\|majoraadiks]]. Eesti aladel kuulus 1913 aastal sugukonnavalduste koosseisu umbes 109 rüütlimõisa. Kehtiva tükeldamis- ja võõrandamiskeelu tõttu oli võimatu nende mõisate talumaade päriseks ostmine. Lahendusena likvideeriti ajutiselt fideikommiss, eraldati sealt müügiks määratud maa ning sageli asutati allesjäänud mõisamaa baasil fideikommiss uuesti. Rüütlimõisa omanikul ([[mõisavanem]]al) oli oma mõisa territooriumil [[Mõisakohus\|kohtu-]] ja politseivõim ([[mõisapolitsei]]) ja maksuvabadus, ainuõigus pidada [[veski]]t (kuni [[1871]]) ja [[kõrts]]i, [[viin]]a põletada (kuni [[1900]]), [[õlu]]t pruulida ja jahti pidada (kuni [[1916]]).

Rüütlimõis: erinevus redaktsioonide vahel