Cimze seminar: erinevus redaktsioonide vahel

1832. a. suvel jõudis Jānis Cimze, 25-aastane noor mees, kodumaale tagasi ning novembris peaaegu 165 aastat tagasi asus Valmieras uue õppeasutuse tööd juhtima. Eestlastele oli suunatud järgmine märkus asutamisdokumendi lõpul: „Peaksid eestlased, kes saksakeeles tugevad, soovima õppeasutust kasutada, siis ei seisa sellel mingit takistust ees.“ Kooli astuda soovis 7 õpilast, neist 4 võeti vastu puhtalt, 3 jäeti proovi peale. Vahepeal võeti juurde 3 õpilast. Näiteks üheksanda lennu lõpetajaist oli tubli kolmandik eestlasi, kokku 10. 1838. a. põöes koolimaja maha. Olukorra päästmiseks üüriti õppetööks kahetoaline korter. Ühes toas elas Cimze, teises toimus õppetöö, kasvandikud aga elasid erakorterites. Kuna kool pidi asuma mõne linna või alevi lähedal arsti ja apteegi kasutamise võimalustega, pidid olema koolil maad ning lähedal pidi asuma eesti- kui ka lätikeelne kool, mis annaks mõlemast rahvusest õppijatele koolimaja tehtigi 1848. aastal. 1853. aastal valmis uus kool, kuna ehitamine võttis mitmeid aastaid aega. Cimze töötas uues majas kõik oma ülejäänud eluaastad – praegune Läti-Valka koduloomuuseum. Alumisel korrusel oli direktori, abiõpetaja ning teenijate eluruumid ja majapidamisruumid. Õppetöö käis üleval – üks suur saal õppetööks, teine magamisruumiks. Seal oli selles saksakeeles ja lätimeeles õppeasutuses nagu väike eestlaste ühiskond, sinna koguneti ikka juttu ajama. Cimze pidas tähtsaks, et eestlaste ja lätlaste vahel püsiksid head suhted. Rahvusliku liikumise haripunktil heideti ette Cimzele tema saksameelsust. Oluline oli see, et oma tööle andnud tubli pedagoogina kasvatas Eestile ja Lätile koolmeistreid, kes olid julgemad kui ta ise.

Janis Cimze on maetud Valka Luke kalmistule. 1888. aastal, 7 aastat peale tema surma avati kalmul mustast graniisist monument, mille kolmel küljel seisab eesti-, läti- ja saksakeelne tekst: „Oma rahva kooliõpetajate kooliõpetajale tänulik Liivimaa