Josip Jelačić: erinevus redaktsioonide vahel

P
resümee puudub
P (r2.7.1) (robot lisas: ar:يوسب يلاتشيتش)
PResümee puudub
'''Josip Jelačić''' (ka '''Jellačić'''; [[16. oktoober]] [[1801]] [[Novi Sad]] – [[19. mai]] [[1859]] [[Zagreb]]) oli [[horvaadid|horvaadist]] [[Austria]] sõjaväelane ning riigitegelane, kes on tuntud ühe [[1848. aasta revolutsioon]]i peamise mahasurujana.
 
Jelačić astus Austria sõjaväkke [[1819]]. aastal. Ta teenis impeeriumi erinevates osades, näiteks [[Galiitisia]]s ja Türgi piiri juures. Kui puhkes [[1848. aasta revolutsioon]], otsustati ta kui silmapaistvalt monarhiatruu väejuht [[Horvaatia]] [[baan]]iks ([[kuberner]]iks) teha. [[Keiser]] [[Ferdinand I (Austria)|Ferdinand I]] määras ta uuele positsioonile [[23. märts]]il [[1848]] ning Jelačić asus Horvaatias suhteliselt radikaalseid ümberkorraldusi tegema: ta kaotas pärisorjuse ning edendas "illüürluse"poliitilise [[illürism]]i ideed (unistus autonoomsest Horvaatia-Slavoonia ehk [[Illüüria]] kuningriigist [[Habsburgid]]e [[monarhia]] koosseisus). Siiski pidi ta tsiviilreformid peagi tagaplaanile jätma, kuna olukord [[Ungari]]s nõudis peagi tema sõjalist sekkumist.
 
Ungari rahvuslased eesotsas [[Lajos Kossuth]]iga unistasid Suur-Ungari riigist, mille koosseisu pidi muidugi kuuluma ka Horvaatia. Jelačić ei saanud aga sellega kuidagi leppida, kuna rahvuslikus Ungaris poleks horvaadid saanud ilmselt midagi enamat väga limiteeritudpiiratud autonoomiast. Et Kossuth aga nõudis selgesõnaliselt Horvaatia liitmist Ungariga, ei jäänud Jelačićil muud üle, kui Ungarile sõda kuulutada. Selleks ajaks, 1848. aasta sügiseks, olid Ungari ja keisrikoja suhted juba niivõrd halvad, et Habsburgid otsustasid Jelačićit toetada. Ta sõdis Ungaris vahelduva eduga, ent kui vürst [[Alfred Windischgrätz]]i väed aasta lõpus läänest Ungarisse sisenesid, õnnestus neil kahepeale enamik Ungarist, kaasa arvatud pealinn [[Buda (Budapest)|Buda]] enda kätte saada. Jelačićist sai Austria lõunavägedelõunapoolsete vägede juhataja. Hiljem pidid austerlased Ungarist taanduma, ka Jelačići väed suruti Horvaatiasse, kuni [[Nikolai I]] saadetud abiväed olukorra lahendasid.
 
Pärast revolutsiooni ei kadunud Jelačić, erinevalt Windischgrätzist, avalikust elust, vaid jäi analoogseltsarnaselt Itaalia vägede komandöri [[Josef Radetzky]]ga riigi teenistusse. Ta aitas keiser [[Franz Joseph]]i siseministril [[Alexander von Bach]]il kehtestada [[absolutism]]i ning teenis sellega hiljem ära rahvuslaste meelepaha. Teatud määral ta oma ideaalid kahtlemata reetis, kuna Bachi tsentraliseeritud süsteemis polnud kohta Illüüria kuningriigile. Ent koostöö eest keskvõimuga sai Jelačić [[1851]]. aastal Bužimi krahvi tiitli ning jäi baaniks kuni oma surmani [[1859]]. aastal.
 
[[Zagreb]]i peatänav on nimetatud Jelačići järgi, samuti on tema portree 20-[[kuna]]sel rahatähel.