Tsiteerimine (filosoofia): erinevus redaktsioonide vahel

P
resümee puudub
PResümee puudub
PResümee puudub
Tavaliselt kasutatakse [[kirjalik tekst|kirjalikus tekstis]] tsiteerimisel [[jutumärgid|jutumärke]], mõnikord ka [[kursiiv]]i, [[rasvane kiri|rasvast kirja]], [[taane]]t, [[raamistus]]t või muid graafilisi vahendeid. Mõnikord ei markeerita kirjalikus tekstis tsiteerimist üldse ("Sinu nimi on Valdur.")
 
[[Suuline kõne|Suulises kõnes]] tavaliselt tsitaati eriliselt ei markeerita. Mõnikord siiski kasutatakse fraase "ma tsiteerin" ja "tsitaadi lõpp".
 
==Defineerimise katsed==
Et tsiteerimisel puuduvad alati kasutatavad iseloomulikud süntaktilised vahendid, ei saa tsiteerimise olemusliku tunnusena vaadelda jutumärkide vahele paigutamist.
 
Sageli defineeritakse väljendi tsiteerimist väljendi [[Kasutamine ja mainimine|mainimise]] kaudu, kuid see ei ole veel küllalt selge. Paistab, et tsiteerimisel kasutatakse väljendit kuidagi talle endale osutamiseks. Kui öelda, et tsiteerimise korral on väljendil ebatavaline [[semantiline väärtus]], siis on probleem tavalise ja ebatavalise semantilise väärtuse eristamises. Raskus on veel selles, kas tegu on [[osutav väljend|osutavate väljenditega]]<ref>Kui tsitaate tõlgendada [[määrav kirjeldus|määravate kirjeldustena]] ja neid omakorda [[analüüs (analüütiline filosoofia)|analüüs]]ida [[olemasolulause]]te osadeks, siis ei pruugi saada osutavatest väljenditest rääkida.</ref>. Raskust valmistavad veel niisugust laadi laused: "Käesoleva lause esimesed viis sõna sisaldavad kolmkümmend tähte.": kas "Käesoleva lause esimesed viis sõna" osutab väljendile "Käesoleva lause esimesed viis sõna"?<ref name="stanford"/> Peale selle, [[tsiteerimise identsusteooria]] (Washington 1992) järgi on mainimine väljendi kasutusviis, mis tsiteerimise puhul realiseerub, mitte tsiteerimine ise.<ref name="stanford"/> Samuti võidakse väita, et kui jutumärke ei kasutata, siis toimub ainult mainimine, kuid mitte tsiteerimine<ref name="stanford"/>.
 
==Tsiteerimise liike==
[[Segatsiteerimine|Segatsiteerimise]] puhul on kaudsesse kõnesse pikitud otsene tsitaat. Näiteks:
 
: Marga ütles, et nüüd ta saab "rahus puhata".
 
[[Lahtine tsiteerimine|Lahtise tsiteerimise]] puhul ei ole tsitaat paigutatud lausesse. Näiteks:
Tsiteerimise mõistmine toob kaasa potentsiaalselt lõputute tsiteerimisjuhtude mõistmise ja nende loomise oskuse.
 
On võimalik niisugune tsiteerimine, mille korral sõnu ühtaegu [[kasutamine|kasutatakse ja mainitakse]] – [[segatsiteerimine]]. Sellele juhtis tähelepanu Davidson 1979<ref>Varem oli seda märganud Partee 1973:411, kes pidas seda nähtust liiga eksootiliseks.</ref> Donaldsoni näitelause oli: "[[Willard Van Orman Quine|Quine]] ütles, et tsiteerimisel on "üks teatud anomaalne joon"."<ref>''Quine said that quotation ‘has a certain anomalous feature’.''</ref> Siin antakse ühtaegu edasi Quine'i sõnu ja teatatakse, mida Quine ütles.<ref name="stanford"></ref>
 
Adekvaatne tsiteerimise teooria peab kõiki neid tsiteerimise omadusi seletama.<ref name="stanford"/>
 
==Probleemid==
Pole selge, kuidas tsiteerimisel [[osutamine|osutatakse]] ja mis on [[osutus]]eks.
 
Kas osutavad jutumärgid, jutumärkides olev väljend või mõlemad koos? Või on osutamisel oluline hoopis, millise [[kavatsus]]ega väljendit kasutatakse?
Kas tsitaadid on [[pärisnimi|nimed]], [[määrav kirjeldus|määravad kirjeldus]]ed, [[funktor]]id või midagi omapärast?
 
[[Tsiteerimise pärisnimeteooria|Pärisnimeteooria]] järgi on tsitaadid tsiteeritavate väljendite [[pärisnimi|pärisnimed]], millel puudub süntaktiline struktuur. Selle teooria rajajateks peetakse [[Willard Van Orman Quine]]'i ja [[Alfred Tarski]]t:
 
Quine kirjutab: "Loogilise analüüsi seisukohast tuleb iga terviktsitaati vaadelda üksiku sõna või märgina, mille osad ei tähenda midagi, nagu ka mitte juusjooned ja [[silp|silbid]]. (...) Isikunimi, mis on maetud näiteks väite "Sõnas "Cicero" on kuus tähte" teise sõnasse, ei puutu väitesse, samamoodi nagu sellesse ei puutu nimisõna "kuu", mis on maetud neljandasse sõnasse."<ref>W. V. O. Quine. '' Mathematical Logic'', Boston: Harvard University Press: 1940, lk 26.</ref> [[Alfred Tarski]] kirjutab: "Jutumärginimesid võib käsitleda nagu keele üksikuid sõnu, ja seega nagu süntaktiliselt lihtsaid väljendeid. Nende nimede üksikud koostisosad – jutumärgid ja nende vahel olevad väljendid – täidavad sama funktsiooni nagu tähed ja järjestikuste tähtede ühendid üksikutes sõnades. Seetõttu ei saa neil olla sõltumatut tähendust. Iga jutumärginimi on seega mõne kindla väljendi (jutumärkidesse pandud väljendi) konstantne indiviidinimi ning on õigupoolest sama loomusega nimi nagu inimese pärisnimi".<ref>A. Tarski. The Concept of Truth in Formalized Languages (1933). – A. Tarski. ''Logic, Semantics, Metamathematics'', 2. trükk, Indianapolis: Hackett 1983, lk 152–278, tsiteeritud lk 159.</ref> On ka avaldatud kahtlust, kas nad seda teooriat päriselt pooldasid, sest mõned vastuväited on nii ilmsed<ref name="stanford"></ref>.
 
Seda teooriat on pooldanud ka [[Hans Reichenbach]]<ref>''Elements of Symbolic Logic'', New York: Free Press 1947, lk 335.</ref> ja [[Rudolf Carnap]]<ref>''[[Meaning and Necessity]]'', Chicago: University of Chicago Press 1947, lk 4.</ref>.
 
Enam ei poolda seda teooriat ükski autor.
Teiseks, kirjeldusteooria ei seleta sõnade või vastavalt tähtede puhul tihedat seost tsiteeritava väljendi ja tsitaadi vahel (Davidson 1979:87).
 
Kolmandaks, tsiteerimise kirjelduseteooria ei seleta [[segatsiteerimine|segatsiteerimist]] vastavalt sõnade või tähtede tasandil<ref name="stanford"/>.
 
Neljandaks, kirjelduseteooria ei seleta, miks tsiteeritavat väljendit ei saa asendada [[seotud muutuja]]ga (Davidson 1979:86–87).
[[Tsiteerimise demonstratiiviteooria|Demonstratiiviteooria]] ehk parataksiteooria ehk ostensiooniteooria<ref>[http://www.uni-due.de/~gph120/Bib/ Jan Schreiberi bibliograafia sissejuhatus]</ref> seisneb järgmises. Tsitaadi jutumärgid väljendavad [[määrav kirjeldus|määravat kirjeldust]] "väljend, mille [[eksemplar]] see on", kus "see" käib jutumärkides oleva väljendi kohta. Kui lause sisaldab tsitaati, siis [[loogiline vorm|loogilise vormi]] poolest ei ole jutumärkides olev väljendieksemplar lause osa.
 
Teooria on nimetatud selle järgi, et tsitaadi loogilises vormis esineb [[demonstratiiv]] ([[näitav asesõna]]), näiteks "see". Parataksiteooriaks nimetatakse seda teooriat sellepärast, et selle teooria järgi on tsitaati sisaldava lause loogilises vormis lause ja jutumärkides olev väljend omavahel [[parataks]]isuhtes.
 
See teooria pärineb [[Donald Davidson]]i väga mõjukast artiklist "[[Quotation]]"<ref>Selle artikli algvariant oli olemas juba 1960ndate alguses ning liikus filosoofide ja keeleteadlaste seas. Seda tsiteerib juba Partee 1973. Sarnaseid vaateid avaldasid Prior 1971:60–61, Christensen 1967 ja Pattee 1973.</ref> (Davidson 1997:90). Ta ütleb: ...jutumärgid aitavad osutada mingile kujule, näidates millelegi, millel see on (...) Singulaarterminiks on jutumärgid, mida võib lugeda "väljend, mille [[eksemplar]] siin on. (...) Minu teooria järgi, mida võib nimetada tsiteerimise demonstratiiviteooriaks, ei osuta sisse kirjutatu üldse mitte millelegi ega ole mitte ühegi millelegi osutava väljendi osa. Kogu osutamise teevad ära hoopis jutumärgid ning nad aitavad osutada mingile kujule, näidates millelegi, millel see on. (...) Jutumärke saab niiviisi väänata, et eemaldada tsiteeritav materjal lausest, milles see ei mängi mitte mingit semantilist rolli. Nii et ""Alice minestas" on lause" asemel võiks kirjutada "Alice minestas. Väljend, mille eksemplar see on, on lause.""
 
Erinevalt pärisnime- ja kirjelduseteooriast seletab demonstratiiviteooria, miks on võimalik algusest peale mõista ja luua piiramatul arvul tsitaate, olenemata sellest, millised väljendid jutumärgistatakse: tsiteerida saab kõike, mida saab ära tuua. Selge on ka see, miks tsiteeritavat väljendit ei saa asendada seotud muutujaga: ta on loogilise vormi poolest väljaspool lauset. Tsiteerimisel tekkiva [[läbipaistmatu kontekst|konteksti läbipaistmatus]] seletub näitava asesõna "see" loodud konteksti läbipaistmatusega.
Esiteks, kui tsitaati sisaldava lause loogiline vorm sisaldaks näitavat asesõna, siis võiks see lause rääkida ka millestki muust, mitte tsiteeritavast väljendist, sest see, millele näitav asesõna näitab, oleneb kõnelejast.
 
Teiseks, kuidas jõutakse konkreetselt eksemplarilt selle tüübini, mida silmas peetakse? (Eksemplar ei määra üheselt tüüpi.) Bennett 1988 nimetab seda [[oluliste tunnuste probleem]]iks (''problem of relevant features''). Samuti pole arusaadav, kuidas saab üht ja sama tsitaadilauset esitada suuliselt ja kirjalikult, sest demonstratiiviteooria järgi näidatakse eri laadi eksemplaridele. Davidson ei näe selles probleemi: "Ma pidasin ilmseks, et on olemas täiesti hea tähendus, milles võib öelda, et ühe ja sama väljendi suulisel ja kirjalikul eksemplaril on üks ja seesama muster või kuju."<ref>Donald Davidson. Reply to Herman Cappelen and Ernie LePore. – [[Urszula M. Żegleń]] (toim). ''Donald Davidson: truth, meaning, and knowledge'', 1999, lk 101. [http://books.google.ee/books?id=-X_dcunIs1EC&pg=PA100&lpg=PA100&dq=Reply+to+Ernie+Lepore&source=bl&ots=yd39ZKVCA7&sig=fe2EQgpOU6xEYvtU2wnAFQLpb-s&hl=et&ei=7YV_TJXIHM2cOOWK9M4O&sa=X&oi=book_result&ct=result&resnum=1&ved=0CBIQ6AEwAA#v=onepage&q=Reply%20to%20Ernie%20Lepore&f=false Google Books]</ref>
 
Kolmandaks, kuidas tsiteerimine toimub, kui jutumärke pole? On absurdne arvata, et näiteks kursiiv sisaldab oma loogilises vormis näitavat asesõna. Teooria pooldajad on pakkunud mitu alternatiivse vastust. 1) Lause loogilises vormis on jutumärgid olemas. 2) Jutumärgid võivad tuleneda [[implikatuur]]ist ([[vestlusimplikatuur]]ist või [[konventsionaalne implikatuur|konventsionaalsest implikatuurist]]) või [[kõnelejaosutus]]est. 3) Juhtumeid, kus jutumärke ei ole, vajavad teistsugust teooriat; tsiteerimise teooria ei pea olema ühtne.
 
Neljandaks, mis siis saab, kui tsiteeritakse tsitaati, näiteks "Sõnast "Priit" rääkides kasutame väljendit ""Priit""."? Kas loogilises vormis on kaks näitavat asesõna, millest üks näitab teisele. Kuidas see saab olla arusaadav? Cappelen ja LePore (1997b) on andnud niisuguse vastuse: "Demonstratiiviteooria järgi tuleb siiski nii välja, et vastupidi tavalisele arvamusele ei ole tsiteerimine tõeliselt iteratiivne. Tsiteeritavaid väljendeid eksponeeritakse nii, et kõnelejad saavad rääkida mustritest (Davidsoni järgi), mille näideteks nad on. Eksemplaride semantilised omadused ei ole aktiivses kasutuses; nad on semantiliselt inertsed (...) Nii et jutumärgid jutumärkides on semantiliselt inertsed." (lk 439–440)
 
Viiendaks, Recanati (2001) räägib [[lahtine tsiteerimine|lahtisest tsiteerimisest]], mida demonstratiiviteooria ei paista seletavat. Jutt on juhtumitest, kus tsitaat ei ole ülejäänud tekstiga süntaktiliselt seotud. Sellisel juhul ei ole näitavaid asesõnu kuskile panna.
===Tsiteerimise jutumärgitustamisteooria===
{{vaata|Tsiteerimise jutumärgitustamisteooria}}
[[Tsiteerimise jutumärgitustamisteooria|Jutumärgitustamisteooria]] järgi on tsitaadid [[funktor]]id, mille [[semantiline väärtus]] on [[funktsioon (matemaatika)|funktsioon]], mille [[argument (matemaatika)|argumendid]] on jutumärkidega väljendid ja mille väärtused on jutumärgitustatud väljendid.
 
Seda teooriat toetavad paljud autorid, näiteks Richard 1986 ja Ludwig, Ray 1998.
 
See teooria on lihtne ja tundub lausa enesestmõistetavana. Ta seletab hõlpsasti ka läbipaistmatu konteksti teket, seotud muutujatega asendamise võimatust ning lähedast sidet tsitaadi ja tsiteeritava väljendi vahel. Sellel teoorial on siiski mitu raskust.
 
Esiteks, kui jutumärgistatustamise protseduur rangelt defineerida, siis nähtavasti ei saa arvestada enneolematuid tsiteeritavaid väljendeid, mida ei saa etteantud vahenditega väljendada.
[[Tsiteerimise identsusteooria|Identsusteooria]] seisneb järgmises. Tsiteerimise puhul kasutatakse tsiteeritavat väljendit erilisel viisil ([[tsiteeriv kasutus]]). Tsitaadis osutab tsiteeritav väljend iseenesele (või sellega seotud entiteedile). Jutumärgid ei osuta, vaid näitavad, et jutumärkides olevat väljendit kasutatakse tsiteerivalt. Jutumärkide kasutamine on väljendi tsiteeriva kasutuse suhtes sekundaarne ega ole tingimata tarvilik.
 
Nimetus "identsusteooria" on võetud sõna "identsus" kasutamise järgi [[Corey Washington]]i algses artiklis (1992). Washingtonile see nimetus ei meeldi<ref name="stanford"/>, sest tsiteerimine ei ole ühemõtteline: võidakse osutada tüüpidele, eksemplaridele või kujudele (Washington 1992). [[Hans Cappelen]]i ja [[Ernest LePore]]'i meelest sobib paremini "kasutamisteooria"<ref name="stanford"/>.
 
Identsusteooria esitas [[Corey Washington]] (1992): "Tsitaat kui tervik [[analüüs (analüütiline filosoofia)|analüüs]]itakse märkideks, mis tähistavad tsiteeritava väljendi tsiteerivat kasutust, ja tsiteeritavaks väljendiks eneseks, mida kasutatakse objekti mainimiseks. Kõik väljendid, isegi need, mida normaalsetes kasutustes ei kasutata mainivate väljenditena, muutuvad mainivateks väljenditeks tsiteerimisel (...) tsiteeritav väljend on oma väärtusega identsussuhtes: tsiteeritav väljend mainib iseennast." (lk 557)
 
Washington omistab oma seisukoha ka [[Gottlob Frege]]le ja [[John Searle]]'ile. Artiklis "[[Tähendusest ja osutusest]]" (1892) ütleb Frege: "Kui sõnu kasutatakse tavalisel moel, siis kavatsetakse rääkida sellest, millele nad osutavad. Võib aga ka juhtuda, et soovitakse rääkida sõnadest enestest või nende tähendustest. See toimub näiteks siis, kui tsiteeritakse kellegi teise sõnu. Oma sõnad tähistavad siis teise kõneleja sõnu, ja üksnes viimastel on nende tavaline osutus. Nii et meil on märkide märgid. Kirjutamisel pannakse sõnad sel juhul jutumärkidesse. Niisiis ei tohi jutumärkides olevaid sõnu võtta oma tavalist osutust omavatena."<ref>Parsons 1982 tõlgendab Freget teisiti.</ref> Searle ütleb raamatus "[[Speech Acts]]" (1969)<ref>[http://books.google.ee/books?id=t3_WhfknvF0C&printsec=frontcover&hl=en#v=onepage&q&f=false Google'i raamat]</ref>, et tsiteerimisel "sõna lausutakse (...) kuid mitte selle tavalises kasutuses. Esitatakse sõna ise ja siis räägitakse temast, ja seda, et teda tuleb võtta esitatuna, mitte tavapäraselt kasutatuna, näidatakse jutumärkide abil." (lk 76)<ref>Gómez-Torrente 2001 tõlgendab Searle'i teisiti.</ref>
 
Identsusteooria ühe või teise versiooni pooldajad on ka [[Paul Saka]], [[Marga Reimer]], kes kasutab ka demonstratiiviteooria elemente, ja [[François Récanati]], kelle vaadetes on identsusteooria sugemeid ja kes rõhutab [[lahtine tsiteerimine|lahtise tsiteerimise]] ning tsiteerimise [[ikoonilisus|ikooniliste]] aspektide tähtsust.<ref name="stanford"/>
*[[Mark Richard]]. Quotation, Grammar, and Opacity. – ''[[Linguistics and Philosophy]]'', [[1986]], 9, lk 383–403.
*J. van Brakel. Buckner Quoting Goldstein and Davidson on Quotation. – ''[[Analysis]]'', kd 45, [[1985]], lk 73–75.
*Dean K. Buckner. Reply to van Brakel. – ''Analysis'', kd 45, [[1985]], lk 215–217.
*[[Tyler Burge]]. On Davidson's 'Saying That'. – [[Ernest LePore]] (toim). ''[[Truth and Interpretation: Perspectives on the Philosophy of Donald Davidson]]'', Oxford [[1986]], 190–208.
*[[Jonathan Bennett (filosoof)|Jonathan Bennett]]. Quotation. – ''[[Noûs]], [[1988]], 22, lk 399–418. [http://www.jstor.org/pss/2215710 JSTOR]
*[[Ernest LePore]], [[Barry Loewer]]. You Can Say That Again. – [[Peter A. French]], [[Theodore E. Uehling]], [[Howard K. Wettstein]] (toim). ''[[Midwest Studies in Philosophy]]'', kd XIV: ''Contemporary Perspectives in the Philosophy of Language II'', Notre Dame 1989, lk 338–356. [http://onlinelibrary.wiley.com/doi/10.1111/j.1475-4975.1989.tb00196.x/abstract Esimene lehekülg]
*[[Corey Washington]]. The Identity Theory of Quotation. – ''[[Journal of Philosophy]], [[1992]], 89, lk 582–605.
*[[Manuel García-Carpintero]]. Ostensive Signs: Against the Identity Theory of Quotation. – ''[[Journal of Philosophy]]'', [[1994]], 91, lk 253–264. [http://www.jstor.org/pss/2940753 JSTOR]
*[[Michel Seymour]]. Indirect Discourse and Quotation. – ''[[Philosophical Studies]], kd 74, [[1994]], lk 1–38. [http://www.springerlink.com/content/k6139g5168132505/ SpringerLink]
*[[Marga Reimer]]. Quotation Marks: Demonstratives or Demonstrations? – ''[[Analysis]]'', kd 56, [[1996]], lk 131–141.
*[[Herman Cappelen]], [[Ernest LePore]]. Reply to Stainton. – [[Kumiko Murasugi]], [[Robert Stainton]] (toim). ''Philosophy and Linguistics'', Boulder CO: Westview [[1999]]b, lk 279–283. [http://www.questia.com/read/94280932 Questia]
*[[Herman Cappelen]], [[Ernest LePore]]. Reply to Pietroski. – [[Kumiko Murasugi]], [[Robert Stainton]] (toim). ''Philosophy and Linguistics'', Boulder CO: Westview [[1999]]c, lk 283–285. [http://www.questia.com/read/94280932 Questia]
*[[Donald Davidson]]: Reply to Ernie Lepore. – [[Lewis Edwin Hahn]] (toim). ''The Philosophy of Donald Davidson'' (''[[The Library of Living Philosophers]]'', kd 23), Chicago/La Salle 1999, lk 715–717.
*[[Ernest LePore]]. The Scope and Limits of Quotation. – [[Lewis Edwin Hahn]] (toim). ''The Philosophy of Donald Davidson'' (''[[The Library of Living Philosophers]]'', kd 23), Chicago/La Salle 1999, lk 691–714.
*[[Paul Saka]]. Quotation: a reply to Cappelen & Lepore. – ''[[Mind]]'' 108 (432), [[1999]], lk 751–754. [http://mind.oxfordjournals.org/content/108/432/751.extract Esimene lehekülg]
*[[Robert Stainton]]. Remarks on the syntax and semantics of mixed quotation. – [[Kumiko Murasugi]], [[Robert Stainton]] (toim). ''Philosophy and Linguistics'', Boulder CO: Westview [[1999]]. [http://www.questia.com/read/94280932 Questia]
*[[François Récanati]]. ''Oratio Obliqua, Oratio Recta: An Essay on Metarepresentation'', Cambridge, Mass.: MIT Press [[2000]]. [http://books.google.ee/books?id=FHnKGIQaKxkC&printsec=frontcover&hl=en#v=onepage&q&f=false Google'i raamat]
*[[Mario Gómez-Torrente]]. Quotation Revisited. – ''[[Philosophical Studies]]'', [[2001]], 102, lk 123–153. [http://www.springerlink.com/content/l5h9765703562584/ SpringerLink]
*[[François Récanati]]. Open Quotation. – ''[[Mind]]'', kd 110, [[2001]], lk 637–687. [http://www.zipr.tu-dresden.de/die_tu_dresden/fakultaeten/philosophische_fakultaet/iph/thph/braeuer/lehre/zitieren/Recanati%20-%20OpenQuotation.pdf Veebiversioon]
*[[Barbara Abbott]]. Some Notes on Quotation. – ''[[Belgian Journal of Linguistics]], kd 17, [[2003]], lk 13–26. [http://www.msu.edu/user/abbottb/notequot.pdf Veebiversioon] (pdf)
*[[Yitzhak Benbaji]]. Who needs semantics of quotation marks? – ''[[Belgian Journal of Linguistics]]'', kd 17, [[2003]], nr 1, lk 27–49. [http://www.ingentaconnect.com/content/jbp/bjl/2003/00000017/00000001/art00003 Resümee]
*[[Herman Cappelen]], [[Ernest LePore]]. Varieties of Quotation Revisited. – ''[[Belgian Journal of Linguistics]]'', [[2003]], lk 51–75. [http://docs.google.com/viewer?a=v&q=cache:lk8rxGyJxNEJ:citeseerx.ist.psu.edu/viewdoc/download%3Fdoi%3D10.1.1.81.5176%26rep%3Drep1%26type%3Dpdf+cumming+%22dynamic+quotation%22+belgian&hl=et&gl=ee&pid=bl&srcid=ADGEESh8PZw9I6aCyWi7bREW7TiUb2Qooc6J7Ve_TZYH6cfNSOl9lZgzopXqQBrEniZW38SNuqiKgUJ9Bk4gBzpVWySs2f7niCmAT7rYHHkkVzj09cy_j59S6fpD5J_NVoT9_7R6yCSR&sig=AHIEtbSMOSYXxvdai9O0A9gUiFTdpCiO_A Veebiversioon]
*[[Samuel Cumming]] (Sam Cumming). Dynamic Quotation. – ''[[Belgian Journal of Philosophy]], [[2003]], kd 17, nr 1, lk 77–88.
*[[Paul Saka]]. Quotation constructions. – ''[[Belgian Journal of Linguistics]]'', [[2003]], lk 187–212.
*[[Yitzhak Benbaji]]. A demonstrative analysis of ‘open quotation’. – ''[[Mind and Language]]'', [[2004]]a. lk 534–547.
*[[Yitzhak Benbaji]]. Using others' words. – ''[[Journal of Philosophical Research]]'', kd 29, [[2004]]b, lk 93–112.
*[[Ken Akiba]]. A unified theory of quotation. – ''[[Pacific Philosophical Quarterly]]'', kd 86, [[2005]], nr 2, lk 161–171.
76 076

muudatust