Solferino lahing: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
lisa
5. rida:
See oli suurim lahing pärast [[Leipzigi lahing]]ut 1813. aastal. Kokku osales lahingus ligi 300 000 sõdurit, neist 130 000 Austria ning kokku 140 000 Prantsuse ja [[Piemonte]] liitlasvägede koosseisus. Pärast Solferinot loobus Austria keiser armee isiklikust juhatamisest.
 
Magenta lahingus lüüasaanud austerlased itta taganenud austerlased muutsid 23. juunil saabunud Franz Joseph I käsul liikumissuunda ning asusid piki [[Chiese]] jõge vasturünnakule. Samal ajal saatis Napoleon III oma väed pealetungile, mistõttu vastased kohtusid ootamatult, ettekavatsemata kohas. Kokkupõrge toimus [[Solferino]] ja [[San Martino]] külade lähedal, lõuna pool [[Milano]] ja [[Verona]] vahel asetsevast [[Garda järv]]est. Piemontelased võitlesid austerlaste parema tiivaga San Martino lähistel, prantslased aga peajõududega Solferino kandis.
Solferino lahingu tunnistajaks sattunud [[Šveits]]i ärimeest [[Jean-Henri Dunant]]i vapustasid lahinguväljale jäetud haavatud sõdurite kannatused. Ta korraldas kohaliku külarahva seas haavatutele abi ning algatas hiljem koju naastes rahvusvahelised läbirääkimised, mis viisid [[Punane Rist|Punase Risti]] rajamise ja [[Genfi konventsioonid]]e vastuvõtmiseni.
 
Lõpuks tuli Austria vägedel taganeda ning Prantsuse-Piemonte väed said taktikaliselt tähtsa, kuid kuluka võidu. Solferino lahing otsustas Itaalia teise iseseisvussõja saatuse, viies varem Prantsuse, Austria, Hispaania ja arvukate kohalike riikide vahel killustunud [[Itaalia ühinemine|Itaalia ühinemiseni]].
 
Solferino lahing kestis üle 9 tunni. Austria poolel langes üle 3000 sõduri, 10 807 sai haavata ning 8638 langes vangi või jäi kadunuks. Liitlasvägedest suti 2492 sõdurit, 12 512 sai haavati ning kadunuks jäi või vangi langes 2922. Mõlemad pooled tulistasid või tapsid tääkidega haavatud ja surevaid sõdureid.
 
Solferino lahinguLahingu tunnistajaks sattunud [[Šveits]]i ärimeest [[Jean-Henri Dunant]]i vapustasid lahinguväljale jäetud haavatud sõdurite kannatused. Ta korraldas kohaliku külarahva seas haavatutele abi ning algatas hiljem koju naastes rahvusvahelised läbirääkimised, mis viisid [[Punane Rist|Punase Risti]] rajamise ja [[Genfi konventsioonid]]e vastuvõtmiseni.
 
Solferino lahingut kirjeldatakse ka eestikeelses laulus, mis on ära trükitud [[Jaroslav Hašek]]i romaani "[[Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil]]" eestikeelses väljaandes ning mitmes tudengilaulikus, ehkki Eestist pärit sõdureid selles konfliktis teadaolevalt kuigivõrd ei osalenud: